Kirjutamisest

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada. See eelnev teraapiline protsess võib pahatihti meenutada pigem kõige halva väljaoksendamist ja teps mitte kena olla. Seda on vaja, ilmtingimata, sest see aitab vaimsel tervisel paraneda ja hoiab meele stabiilse. Aga kõik pole jagamiseks. Pane kirja negatiivsed mõtted, blokid, piirangud, kõik, mis sind tagasi hoiab. Sodi, sirgelda, ela end sel paberil välja. Ja siis rebi tükkideks, põleta ära, jäta hüvasti. Sa ei vaja seda enam. Uus ja ilus ootab ees, nüüd on sus ruumi, et seda kõike vastu võtta.

SEB maraton, tagasivaade

Kirjutasin selle postituse üpris vahetult pärast maratoni, aga unustasn vahepeal oma blogi paroolid ära, nii et see tuleb siia nüüd hilinemisega.

Põhimõtteliselt oli SEB 4. maraton mu 5. maraton, olgugi et Riias jäi mul jooks haiguse ja kuuma ilma tõttu pärast 22. kilomeetrit katki. Suvel läbisin enamasti kõndides ja sääre luuümbrise põletikuga ka Laulasmaa Ultra, aga ütleme nii, et täispikkadest maratonidest oli pühapäevane üritus mul siiski neljas. Neljas, mille lõpetasin. Neljas, mis mind maagilisele 4 tunni piirile lähemale nihutas. See piir on nüüd kombatav, hoomatav, tunnen juba tema magusat lõhna.

Ettevalmistus: 3 nädalat tegin spetsiaalset trenni ehk jooksin ka lõike ja kuulasin kenasti oma treeneri sõna. Sinna sisse mahtus ka 4 võistlust: Narva poolmaraton, Muhu jooks, Ülemiste järve jooks ja 2 Silla jooks Pärnus. Muhus suutsin tänu jutukatele ja toredatele kaaslastele sirgjoonena kulgeva raja igavust trotsida ja jooksin eneselegi üllatuseks 14 minutit kiiremini, kui kahel eelmisel aastal suutnud olen. Lisaks sain kinnitust, et minus on säärane tempo (12,3 km/h ehk 4:51 min/km) olemas ning et suudan seda 17 kilomeetrit ka hoida. Müstika, mida keha kõike suudab. Kõik muud jooksud tegin enam-vähem ära, parandasin natuke eelmisi aegu, aga ei midagi erakordset.

Maratoninädalal oli kolimine täies hoos ja väsimustasegi kõrgemal kui tavaliselt, nii et jooksin ainult korra neljapäeva õhtupimeduses. Oi, küll need 6 km läksid siis alles kiirelt! Nädala alguses sõitsin ringi rattaga, käisin joogakoolis ja akrojoogas. Vahepeal tekkis kahtlus, et tuleb kuri nohutõbi peale, aga õnneks jäin enam-vähem terveks. E-N pöörasin rõhku rasvadele ja valkudele, vähendades süsivesikute osakaalu. See tähendab, et õgisin tavapärasest vähem puuvilju ja rohkem kohupiima, juustu, avokaadot. Kohati tundsin, et enam ei jaksa seda kodujuustu endale sisse toppida, aga oli tahtmine proovida, kas keha õpib paremini rasvu kasutama, et maratoni paremini vastu pidada (mitte et seda mõõta oskaks kuidagi). Lisaks tarbisin üsnagi palju peeti, kuna see pidavat nitraate sisaldama ja siis vajab keha vähem hapnikku ehk on üldiselt lihtsam edasi minna.

Maratonihommikul varajane äratus, natuke banaani, tooršokolaadi ja rosinaid sisse, kerge jooga. Eelmisel päeval kohtusime veel elujooksjatega, aga siis läks suurem aur tulevikust fantaseerimisele kui laadimisele. Samas, sõin kartulit, lõhet, salatit, kohupiimakooki (minu uus suhkruta firmakas, kus magusust annavad banaan ja rosinad), ananassi. Kerge sörk Kristiinest Vabaduse väljakule, riided pakihoidu ja oligi start!

Esimesed 4-5 kilomeetrit jutustasin Hiroga ega märganudki kilomeetrite möödumist. Pärast 12 kilomeetrit tuli kerge tüdimus, aga hoomasin, et see on mööduv nähtus ja ootasin uut energiasööstu. Läbisin esimese ringi, sain pealtvaatajatest innustust ja hakkasin vaikselt teist tiksuma. See läks aeglasemalt. Alustasin tsipa kiiresti, kuna lühinägelikuna arvasin, et kauguses paistvad õhupallid on 4:00 tempogrupi omad, aga olid hoopis 3:45. Püsisin neil mõnda aega sabas küll ja hellitasin isegi mõtet aega veelgi enam parandada, aga selleks veel siiski liiga vara.

Mitu korda mõtlesin, kui lihtne oleks lihtsalt seisma jääda. Raja kõrval sõitvad bussid olid samuti ahvatlevad. Samas oleks see olnud suurim lollus sel aastal, sest mu keha oli valmis ja vaim samuti. Seega finišeerusin. Jõin enam-vähem igas punktis, 33. kilomeetril viskasin sisse ühe geeli. Jooksudel ma üldjuhul ei söö, vetsus ka ei käi. Ainult juua tahaks aeg-ajalt.

Enne maratoni valdas mind mõnusalt kõditav ärevus. Joostes mõtlesin, kuhu see rõõm kadus. Miks unustasin ära, et see on oodatud sündmus? Et see on nauding? Kuidas suudab kannatus niimoodi end peale suruda? Meel vajab veel treenimist. Iga hetk on ju ometigi ilus ja väärtustatav. Pahandasin iseendaga ka siis, kui mõtisklesin, mida kõike siis teen, kui finišisse jõuan: puhkan, saan massaaži, lähen sauna. Vajalik on ju olla hetkes. Iga hetk on eriline. Kohalolu, nüüd ja praegu. Finišijoonel oli taas ilus. Teadsin, et olen suutnud tempos püsida ja parandasin oma isiklikku 14 minuti võrra. 04:01:05. Alla 4 tunni veel ei tulnud, aga Loch Nessi maraton on ju sõrmega juba torgitav, 29. septembril. Äkki tuleb siis ära. Mu keha on selleks võimeline, sest ka sel maratonil ei jooksnud ma end kordagi punasesse ehk ei andnud maksimumi. Ka lõpuspurt oli nauditav. Mul ei olnud paha, ma sain hingata, ma ei tahtnud öökida ega midagi. Nii tulebki joosta. Nii, et sul on hea. Kogu aeg. Finišis tundsin, kuidas miski mu sees paisub. Miski, mille nimi on ilu või rõõm. Hakkasin nutma ja see tundus nii ülev. Hiljem märkis Hiro, et võrreldes eelmise aastaga nägin ma tunduvalt õnnelikum välja.

Taastumine: saun, head toidud Andrese naise köögist, 12 tundi und, kompressioonsukad enam kui 24 tunniks jalga.
Päev hiljem: käisin joogakoolis, natuke oli puunuku tunne.
2 päeva hiljem: hommikul jalutasin Nõmmele bussile, liikuda on kergem, aga reie nelipealihased kisuvad.

Liigesed olid valused ainult paar tundi pärast maratoni. Siis oli tunda, et kannad olid natuke põrutada saanud, aga muud midagi. Asics toetab mu jalgu suurepäraselt.

Vaimsetest ja füüsilistest praktikatest

Kummalisel kombel suudan pigem omaks võtta füüsilisi kui vaimseid praktikaid, mõtlesin täna hommikul tööle jalutades. Meditatsioon ei pruugi alati välja tulla ega ka kõige meeldivam olla, aga füüsiline puhastumine, harjutused ja eritoitumine resoneeruvad hoopis kergemini ja sobivad minu igapäevaellu. Ehk on asi selles, et kehaga on kergem tööd teha. Mõistus, hing ja vaim (või kuidas iganes neid veel nimetada ja jaotada) on nähtamatud komponendid ning seega hoomamatumad. Nendega ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata. Keha on nähtav ja kättesaadav, manipuleeritavgi. Tundmatut kardame ju ikka. Keha näen ma peeglist, keha oskan ma vajadusel vormida, kuigi ka temal on oma veidrusi ja kohati käitub ta täiesti mõistetamatult, mängides vingerpusse, justkui elades oma elu ja olles sellest müstilisest olendist, keda ma “minaks” nimetan, sõltumatu, eraldatud. Ometigi on keha protsesse lihtsam suunata kui mõtteid. On küll iha alati vaid ilusaid mõtteid mõlgutada, aga pahatahtlikud uiud kipuvad ikka kimbutama ning nendega on kohati lausa võimatu võidelda.

Vaimuga töötamine võtab kaua aega ja areng on silmale nähtamatu. Siiski, mõned käitumismustrid võivad olla jälgitavad, läbikumavad. Neid tuleb osata märgata kas ise või kasutada kogenud “peegli” abi. Suhelda inimestega, kel on harukordne jälgimisvõime, kes oskavad reflekteerida, kes leiavad sinus üles säärased salanupud ja kiiksud, mida sa ise oma pimeduses ei pruugigi märgata. Ise vaatad mööda, sest nii on mugav. On hea mitte märgata, kui midagi on totaalselt valesti, sest siis ei pea sellega tegelemiseks oma soojast ja õdusast mugavustsoonist lahkuma. Kuigi võiks. Töötada vaimuga, lihvida maha teravad nurgad, et saada paremaks inimeseks. Nii enese kui maailmaga harmoonias olevaks inimeseks, kes suudab ka maailmale rohkem headust kiirata. Ja kui vaja, siis alustada kehaga, et olla sellest täielikult kohal ja läbi selle ka paremini vaimu tunnetada. Igasugune tunnetamisharjutus peaks ju kasuks tulema.