Tag Archives: kirjutamine

Kirjutamisest

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada. See eelnev teraapiline protsess võib pahatihti meenutada pigem kõige halva väljaoksendamist ja teps mitte kena olla. Seda on vaja, ilmtingimata, sest see aitab vaimsel tervisel paraneda ja hoiab meele stabiilse. Aga kõik pole jagamiseks. Pane kirja negatiivsed mõtted, blokid, piirangud, kõik, mis sind tagasi hoiab. Sodi, sirgelda, ela end sel paberil välja. Ja siis rebi tükkideks, põleta ära, jäta hüvasti. Sa ei vaja seda enam. Uus ja ilus ootab ees, nüüd on sus ruumi, et seda kõike vastu võtta.

“Muinasmaa” – ka mehed on tujukad + mõtteid vaatepunktist

Lugesin juba teist korda läbi August Gailiti “Muinasmaa”. Ostsin selle raamatu aastaid tagasi ja nüüd ronis ta lausa ise riiulist mu haardesse. Sõidan palju bussiga ja seepärast eelistan seda aega tulusalt kasutada – lugedes. Ja selleks, et hästi kirjutada, tuleb palju lugeda. Ja hoolikalt lugeda. Nii et ka ise sellest midagi õpid.

Image

Esimene asi, mis selle raamatuga seoses esile kerkib, on meeste tujukus. Ühel hetkel armastavad nad naist palavalt ja sonivad nende huultest ja punastest põskedest, teisel aga on seesama naine nende silmis lombakas ja igati väärakas. Tujud muutuvad. Ja üleüldse näis Morin kogu aeg väga kiirelt armuvat, olgugi et üks naine jäi teda pikemalt kummitama. Kõlab kuidagi väga naiselikult. Need mehed, kes nii talitasid olid üldjuhul kunstnikuhinged, boheemlased, unistajad, loovisikud. Pole siis ime, et just seda teost peetakse nipernaadilikuks. Siit võrsuski Toomas Nipernaadi tegelane. Siin on tema juurde. Selles suhtes on see raamat minu jaoks oluline: ka mina avastan meeste nipernaadilikku külge ja kirjutan sellest. Kui poolteist aastat tagasi öösel voodist välja kargasin ja suurde tuppa jooksin, et romaani idee paberile kritseldada, oli mu mõtteis just nimelt Nipernaadi. See müstiline kuju. Mees kui tuul.

Gailit oli kindlasti omapärane mees. Juba tema keelekasutus on väga poeetiline ja kena. Olgugi et kohati tundub see natuke liiga palju olevat, siis tegelikult leiab raamatust palju ilusaid metafoore ja kõnekujundeid. Ja kui hakata põhjalikumalt järele mõtlema, siis on ta isegi üpris melanhoolne. Morin leiab vahepeal õnne, siis kui ta armub, aga samas langeb ta taas masendusse, jällegi armastuse tõttu. Eks see olegi põhjus, miks see romaan mind niivõrd kõnetab.

“Mida ootan siin veel, kui sügis on laulnud juba laulu kaduvusest? Ümberkaudsete talude korstnatest tõusevad külma õhku suitsusambad, heites nurmele varje kui jooksvaid kooljaid.” Ere näide melanhoolsusest ja kujundlikkusest.

Loodus mängib samuti olulist rolli, seda just meeleolu loomises. Säärasele raamatule sobibki see maaõhustik, kuna linnamelus poleks tundlikkus niivõrd hästi välja tulnud. Ja nüüd hakkan enda loomingule mõtlema. Linn, linn, linn, üks suurem kui teine. Tallinn, Istanbul ja muud kohad. Teine lähenemine.

Traditsioonid hoidsid “Muinasmaas” samuti tugevat positsiooni. Väga tihti kohtas suhtumist, et nii ju asju tehaksegi ja kuidas see või teine aru ei saa, et nii peavadki asjad käima. Arvamust väljendati häälekalt ja vastuväiteid tähele panemata. Säärased avaldused ilmnesid peamiselt siis, kui pulmi korraldati. Pole ime, et sellega kaasnevad igasugu tavad. Tänapäeva maailmas näib elu teist rada pidi käivat. Elu kulgeb omasoodu ja piirid on valla.

Õnneotsingud. Just seda see raamat kajastabki. Morin rändab ringi, otsekui lootes, et kuskil on parem. Raamatu lõpuosas satub ta tagasi sinna, kus ta varemgi oli, Erna ligidusse. Tiirutab ja tiirutab, vahepeal vihkab, vahepeal armastab. Keeruline on see inimloomus.

Stiilist ka. Üks asi, mis kohati segadusse ajas, oli jutustaja ehk Morini mõtete avaldamine. See silmapilk, mil otsekõnest sai sisemonoloog, jäi tihti märkamata ja siis tuligi natuke tagasi minna ja vaadata, kus jutumärgid lõppesid. Sisekaemused olid sageli suunatud teistele, kõnetades kaaslast. Seega sain lugejana teada, mida Morin mõtles, aga välja ei öelnud. Huvitav, et teos on kirjutatud esimeses isikus. Teadagi, see aitab peategelasele paremini naha vahele pugeda ja temaga samastuda, kuid nii kaotame ka objektiivsuses. Maailm muutub ka pisut kitsamaks, kuna näeme seda vaid läbi ühe inimese silmade. Erna pähe oleks küll tahtnud hea meelega ronida, et teada saada, millist meest ta siis ometigi armastas ja kas tal oli Soomes lastekasvandus. Ermsigi oleks võinud lähemalt tutvustada, kuna tema motiivid ja teod jäid sageli kummaliseks. Aga eks ta minu kiiks ole, kuna ise vahetan vaatepunkti (point of view) oma romaanis üpris tihti. Et ikka kõik pooled esindatud oleks. Samas, lugejatele meeldib, kui on üks tegelane, kellele kaasa elada ja keda läbi raamatu jälgida. Siit ka väljakutse, mida ka Bathis mõnikord arutasime: kuidas panna lugeja kaasa elama, kui peategelane on ebameeldiv tegelane? Kas Sina tead?

Asi, mida arutada: vaatepunkt, jutustaja roll. Esimene, teine, kolmas isik. Vahelduv, staatiline. Kõiketeadev jutustaja või üks kindel isik. Mitu jutustajat? Kas keegi üleüldse teist isikut kasutab? Olen tähele pannud, et see on haruldane, sest kes tahaks kirjutada stiilis “Sa ärkasid täna hommikul ja mõtlesid, et oled unustanud päikese värvi.” Ja nii terve raamat. Sina, sina, sina. Tõsi, Bathis kirjutas üks meie grupi liige armastuslugu, mis kohati kasutas teist isikut. Siis, kui peategelane meenutas ühiseid meeldivaid sündmusi.

Ja kas mõiste “vaatepunkt” kõlab üldse keeleliselt hästi? Enamik vestlusi loomingu ja kirjutamise teemal toimus mul inglise keeles, nii et ma ei pruugi mõistetes väga kodus olla.