Category Archives: Sügav vesi

Vaimsetest ja füüsilistest praktikatest

Kummalisel kombel suudan pigem omaks võtta füüsilisi kui vaimseid praktikaid, mõtlesin täna hommikul tööle jalutades. Meditatsioon ei pruugi alati välja tulla ega ka kõige meeldivam olla, aga füüsiline puhastumine, harjutused ja eritoitumine resoneeruvad hoopis kergemini ja sobivad minu igapäevaellu. Ehk on asi selles, et kehaga on kergem tööd teha. Mõistus, hing ja vaim (või kuidas iganes neid veel nimetada ja jaotada) on nähtamatud komponendid ning seega hoomamatumad. Nendega ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata. Keha on nähtav ja kättesaadav, manipuleeritavgi. Tundmatut kardame ju ikka. Keha näen ma peeglist, keha oskan ma vajadusel vormida, kuigi ka temal on oma veidrusi ja kohati käitub ta täiesti mõistetamatult, mängides vingerpusse, justkui elades oma elu ja olles sellest müstilisest olendist, keda ma “minaks” nimetan, sõltumatu, eraldatud. Ometigi on keha protsesse lihtsam suunata kui mõtteid. On küll iha alati vaid ilusaid mõtteid mõlgutada, aga pahatahtlikud uiud kipuvad ikka kimbutama ning nendega on kohati lausa võimatu võidelda.

Vaimuga töötamine võtab kaua aega ja areng on silmale nähtamatu. Siiski, mõned käitumismustrid võivad olla jälgitavad, läbikumavad. Neid tuleb osata märgata kas ise või kasutada kogenud “peegli” abi. Suhelda inimestega, kel on harukordne jälgimisvõime, kes oskavad reflekteerida, kes leiavad sinus üles säärased salanupud ja kiiksud, mida sa ise oma pimeduses ei pruugigi märgata. Ise vaatad mööda, sest nii on mugav. On hea mitte märgata, kui midagi on totaalselt valesti, sest siis ei pea sellega tegelemiseks oma soojast ja õdusast mugavustsoonist lahkuma. Kuigi võiks. Töötada vaimuga, lihvida maha teravad nurgad, et saada paremaks inimeseks. Nii enese kui maailmaga harmoonias olevaks inimeseks, kes suudab ka maailmale rohkem headust kiirata. Ja kui vaja, siis alustada kehaga, et olla sellest täielikult kohal ja läbi selle ka paremini vaimu tunnetada. Igasugune tunnetamisharjutus peaks ju kasuks tulema.

Advertisements

Maslow and me, merrily, merrily, merrily

Today I found myself thinking that when I get home, I will eat and rest and use the toilet and feel so good after it’s all done. And only then can I engage in serious mental work, such as concentrating on my thesis or writing a novel. Actually, even cooking the dinner seemed impossible before my needs were satisfied. The lowest level of the Maslow pyramid: physological needs, such as air, water, food, rest, exercise, emptying the bladder etc.

Then I thought that in order to be able to do something, the lowest level has to be fulfilled. And in order to give (i.e. help other people) you have to have more than you have. More energy, more money, more good wishes etc. Seems logical that one is unwilling to give or do something good for others before one feels satisfied at the lowest level. I definitely wouldn’t feel like saving the world when my bladder was about to explode. No, never. Only if these needs are satisfied, can human mind focus on higher levels. Cannot build a house from the roof, you always start with the foundations.

But what’s the ultimate question that kept bothering my mind and made me write this post then? Here it comes. Are there people who can be good samarithans despite of their needs being unfulfilled? Who are these people (if they exist) willing to sacrifice themselves? Aren’t they rather abnormal? Well, isn’t it “normal” to try to stay alive and fight for yourself. Evolution theory says it is. Why do people sometimes forget about themselves and live for others? How do these people come to be? Fascinating.

Tühjendades mõttekarikat

Hoiatus:  see postitus võib tunduda arusaamatu, kui pole lugenud “Luitenaist”. Kirjutan selle põhiliselt enda jaoks, et uute ideede koormat pisut vähendada, kuna pärast kolmapäevast seminari tundus, et lähen lõhki – nii palju oli mõelda.

“Luitenaine” tundub olevat üks väheseid raamatuid, millest ma korralikult aru saan ning milles ma pisut ennastki ära tunnen. Mehe aukusattumine ja selles kinniolemine meenutab suuresti tänapäevaelu. Algul punnib ta vastu ja üritab põgeneda, aga mingil hetkel toimub teatav leppimine ja ta otsustab, et ei põgene veel, aega on. “Ma mõtlen sellele homme,” ütles Scarlett O’Haragi. Nii teen ka mina: ma mõtlen sellele hiljem. Ma teen näo, et probleemi ei ole ning tunnistan seda alles siis, kui pole võimalik enam vältida. Selle edasilükkamise hea külg on, et ma ei muuda oma olevikku muserdavaks. Seni, kuni probleem ei kõrveta, võin nautida ja olla õnnelik. Milleks end liialt vaevata? Küll jõuab hiljem. Jah, sellel on varjuküljed, aga siiamaani olen enam-vähem hakkama saanud.

Kas see leppimine on loobumine? Kas see on positiivne? Kust jookseb piir? Kas peaks loobuma? Mis hetkel ei peaks enam pingutama? Ma ei tea.

Robinson Crusoe veetis 27 aastat üksikul saarel. Esialgu üritas ta põgeneda ja koju minna, aga ehitas samal ajal endale ka kindluse, justkui aimates, et tal on vaja sinna pikemaks jääda. Ta hellitas lahkumislootusi, aga ei lõiganud ära ka teist teed. Nende aastate jooksul leidis ta enda jaoks jumala, lugedes igapäevaselt Piiblit ja leides sealt lohutust. Enne üldse mitte usklikust mehest sai kristlane. Võib öelda, et ta leidis iseenda ja tegi samas ka maailmaga rahu. Hiljem, kui ta viimaks Inglismaale jõudis, ei suutnud ta sinnagi kauaks püsima jääda. 7 aasta pärast läks ta tagasi oma kindlust vaatama, igatsedes oma “auku”.

Imaginaarne ja reaalne. Kas on vahet sündmuste reaalsel läbielamisel ja nende ettekujutamisel, kui emotsioonid on samad? Päris on hea, ehtne, aga alati ei ole võimalik seda saavutada. Siis võib ju ainult ette kujutada, unistada ning vajadusel endale kinnitada, et tegelikult oli see päriselt. Mõnikord, kui kõigun kuskil une ja ärkveloleku piiril, käivad peast läbi kummalised kujutluspildid, mis tunduvad tõelised. Ma armastan neid sonimisega sarnanevaid viirastusi, kuna need on nii elavad ja jätavad minusse kummalise maagilise jälje. Seepärast on ka tore und näha.

Kas kunagi saabub hetk, mil ma ei tee kujutlusel ja reaalsusel vahet? Mis tunne see oleks?

I’m in love with being in love. Armunud olek on meeldiv, kuna kõditab meeli. See tekitab mõnusa hõljuva tunde ja maailm näib ilusamana. Mõnikord tekib tõepoolest selline olukord, et ollakse pigem armunud sellesse seisundisse kui konkreetsesse inimesse. Kuna see olek on niivõrd ekstaatiline, otsitakse võimalusi selle saavutamiseks. Kes ei tahaks, et maailm tunduks lilleline ja argipäeva saadaks maagilisus? Ilus-ilus-ilus.

Armastuse ja armumise vahele ei käi võrdusmärk.

Kaitstud: Kui ma oleks filosoof…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Armastus on haigus 2

Tekkepõhjused: kohtumine ihaobjektiga > armumine; ihaobjektist kuulmine/lugemine, tema piltide nägemine > armumine; armastuse puudumine on hoopis teine asi, siis puudub ihaobjekt ja teda püütakse leida (või siis ka mitte) – paanilised otsingud võivad samuti haiglaslikke nähte tekitada;

+ armumine kasvab armastuseks

Sümptomid: igatsemine; soov koos olla; temast mõtlemine; ühiste tegevuste planeerimine; kokkusaamise meeleheitlik ootamine – päevade, tundide, minutite lugemine

Kõrvalnähud: ärevus, rahutus, armukadedus, armastatu liigne piiramine ja küsimustega pommitamine (kus sa käisid, mitu naist/meest seal oli, kellega suhtlesid, kas flirtisid? jne.), kahtlustamine, närvilisus

Ravim: armastus ise üldjuhul – see on kui narkootikum, mida armastuse kasvades üha enam vajatakse; või muule tegevusele nii jäägitult pühendumine, et armastus mõneks ajaks meelest pühitakse (suure igatsuse puhul on see mõneti keeruline)

Kunagi oli inimene tervik, kõik omadused olid ühes olemas. Enam see nii ei ole. Otsitakse oma kadunud teist poolt. Sellega kaasneb palju probleeme: näiteks ei pruugi ihaldatud teine pool arvata, et sina oled tema puuduv osa. Nii need lahkhelid tekivadki.

Aeglasemalt, oska elada aeglasemalt

Kui mõelda sellele, et maailmas levib nii palju kasutuid videosid (sest tänapäeval oskab igaüks kas või veebikaameraga oma elu salvestada), mis üleüldse mõtlema ei pane, siis on lausa imekspandav, et sattusin täna sellise leiu otsa. Arutlesin teemat mõttes tunde pärast video vaatamist. Ausalt öeldes ei ole ma täna millestki muust eriti mõelnudki. Vahemärkus: ma tõepoolest ei arva, et kõik videod peavad olema õpetlikud; need peavad midagi andma, olgu selleks kas või hea tuju, mida saadakse meelelahutuslikest klippidest (minu puhul Family Guy, oo, nõrkus).

TED, Ideas Worth Spreading. Jah, need ideed on tõesti levitamist väärivad. Täna sattusin Carl Honore´i otsa ja süvenesin teemasse “Slowing down in a world built for speed”. Hea. Irooniline on see, et ta rääkis pikalt ja põnevalt sellest, kuidas peaks elu aeglasemalt võtma ja mitte sellest läbi jooksma, aga ise kõneles nii kiirelt, et isegi 1 kommenteerija mainis, et talle meeldisid Nelson Mandela pikad mõttepausid (sobitatud õigetele kohtadele) hoopis rohkem.

Võta elu aeglasemalt, ära rutta sellest läbi. Kas tahad tõesti kiiremini finišijooneni jõuda (finiš=surm)? Seda on kindlasti varemgi mainitud, et tuleb osata nautida ja iga hetke väärtustada. Mul on 1 harjumus, millest püüan end vabastada. Uue nädala alguses mõtlen tavaliselt nädalalõpule, sest siis ei ole vaja tööle minna ja saab puhata ja elust rõõmu tunda ja välja magada. Enamasti on ka mingid plaanid tehtud. Ma tean, et ma ei tohiks mõelda ainult reede õhtule ja unustada, et esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev on samuti toredad päevad ja peale tööd saab nii mõndagi vahvat ette võtta. Nädalavahetusest nädalavahetusse elamine ei tundu enam õige, sest ellu kuuluvad paratamatult argipäevadki. Üritasin töönädalat väärtustama hakata juba enne, kui kuulasin seda loengut. Olen teadlikult üritanud oma elutempot aeglustada. Täna tulin jooksmast ja ei pannud telekat tööle või arvutist muusikat mängima. Selleks, et lihtsalt olla. Iseendaga. Tunda rohkem rõõmu.

On olemas hea aeglus ja halb aeglus. Carl Honore´gi mainis, et kuigi ta on oma elu aeglustanud, meeldib talle siiski kiirelt sõita ning mängida squashi ja jäähokit, mida ta ise nimetas kiireteks mängudeks. Ummikutes passimine ei ole hea aeglustus. See on närvesööv. Vähendab väärtuslikku aega, mida saaks pühendada iseendale ja lähedastele. Elu aeglasemaks muutes tuleks tähelepanu pöörata ka valdkondadele, kus seda tehakse. Mine kiiremini töölt koju ja saad kodus pere keskel (või siis iseendaga) kvaliteetelu elada. Aeglaselt.

Toit maitseb paremini, kui seda kiirustamata süüa. Nii tunned maitsenüansse. Mõtle, kui paljust võid ilma jääda, kui läbi elu tormad. Nüansid on olulised.

Tund aega järjest joosta? Ei suuda? Suudad, kui valid õige tempo, aeglase. Alustades liiga kiirelt, oled peagi väsinud ega tunne spordist enam rõõmu. Tunne elust rõõmu, võta aega, et seda nautida.

Töö. Lõunapaus on tähtis. Puhkehetk on tähtis. Sirutamine on tähtis. Norra, Rootsi, Soome ettevõtted on maailmas väga heal kohal ja neil on vastav töökultuur. Aeglaselt. Vähem töötunde, rohkem puhkust. Kahjuks näiteid tuua ei oska (äkki keegi targem aitab?). Igatahes, olen veendunud, et töötaja tunneb end paremini, kui saab piisavalt puhata. Tundes tööst rõõmu, on ka selle kvaliteet parem.

Carl Honore taipas, et ta liigub liiga kiirelt edasi, kui luges pojale unejuttu. See tundus tema jaoks olevat tüütu õhtune kohustus, millega ta võimalikult kiirelt ühele poole üritas saada, jättes vahele lauseid, lõike ja mõnikord isegi terve lehekülje. Poeg teadis raamatut peast ja oli pettunud. See, mis pidi olema isa ja poja vaheline tore suhtlus, oli tülikas kohustus. Olles seda taibanud, otsustas ta end muuta. Ta hakkas ootama igaõhtust lugemist. Viimaks tegi poeg talle toreda kaardi. Selle eest, ta oli parim muinasjutulugeja.

Ma taipasin siis, kui hakkasin tundma tülpimust ja rutiin muutus lämmatavaks. Ma ei olnud õnnelik. Nüüd üritan tasapisi oma elu muuta ja nautida iga hetke. Näiteks praegu naudin postituse kirjutamist, siis sukeldun raamatusse ja mõtlen, et see õhtu on ilus. Sest on. Elu on ilus.

P.S. Ei tasu unustada ka positiivset mõtlemist. Isegi siis, kui kõik ei lähe niivõrd hästi. See läheb mööda ja tuleb ilusam päev. Ausõna. Mõeldes positiivselt, on kergem eluga hakkama saada.

P.P.S. Üks asi korraga. Nii kulub vähem aega, et kõigi ülesannetega hakkama saada. Süvenedes ühte olukorda põhjalikumalt, leitakse ka lahendus kiiremini ja kokkuvõttes hoitakse aega kokku. Selle kohta oli hea artikkel siin.

Pikk jutt, tüütu jutt ehk lühike tõdemus

Kuna enamikel inimestel on kiire seoses sellega, et elu vajab elamist, töö tegemist, sõbrad külastamist, lapsed kasvatamist ja kevad nautimist (seda enam, et kohe-kohe hakkab nädalavahetus), siis panen lühidalt kirja ühe mõtte, mis eile tunnises jooksutrennis tekkis. Loodetavasti tuleb kasuks.

Vahel toob palju kannatust endaga kaasa palju rõõmu.

Mõelge näiteks sellele ülimaitsvale šokolaaditükile või veinipokaalile, mille lubate endale peale nädalast tervislikku toitumist ja hoolikat trennitegemist. Pingutused olid seda väärt, eks? Ei tekigi kõrvetavat süütunnet, kui lubad endale väikse naudingu, sest tead, et oled selle ära teeninud. Kannata, ela üle see väsitav tunniajane jooksutrenn ja naerata, sest nüüd võid sa rohkem šokolaadi süüa, kui enne trenni tegemist.

Võib-olla oleks pidanud veelgi lühemalt kirjutama.