Tag Archives: tallinn

SEB maraton, tagasivaade

Kirjutasin selle postituse üpris vahetult pärast maratoni, aga unustasn vahepeal oma blogi paroolid ära, nii et see tuleb siia nüüd hilinemisega.

Põhimõtteliselt oli SEB 4. maraton mu 5. maraton, olgugi et Riias jäi mul jooks haiguse ja kuuma ilma tõttu pärast 22. kilomeetrit katki. Suvel läbisin enamasti kõndides ja sääre luuümbrise põletikuga ka Laulasmaa Ultra, aga ütleme nii, et täispikkadest maratonidest oli pühapäevane üritus mul siiski neljas. Neljas, mille lõpetasin. Neljas, mis mind maagilisele 4 tunni piirile lähemale nihutas. See piir on nüüd kombatav, hoomatav, tunnen juba tema magusat lõhna.

Ettevalmistus: 3 nädalat tegin spetsiaalset trenni ehk jooksin ka lõike ja kuulasin kenasti oma treeneri sõna. Sinna sisse mahtus ka 4 võistlust: Narva poolmaraton, Muhu jooks, Ülemiste järve jooks ja 2 Silla jooks Pärnus. Muhus suutsin tänu jutukatele ja toredatele kaaslastele sirgjoonena kulgeva raja igavust trotsida ja jooksin eneselegi üllatuseks 14 minutit kiiremini, kui kahel eelmisel aastal suutnud olen. Lisaks sain kinnitust, et minus on säärane tempo (12,3 km/h ehk 4:51 min/km) olemas ning et suudan seda 17 kilomeetrit ka hoida. Müstika, mida keha kõike suudab. Kõik muud jooksud tegin enam-vähem ära, parandasin natuke eelmisi aegu, aga ei midagi erakordset.

Maratoninädalal oli kolimine täies hoos ja väsimustasegi kõrgemal kui tavaliselt, nii et jooksin ainult korra neljapäeva õhtupimeduses. Oi, küll need 6 km läksid siis alles kiirelt! Nädala alguses sõitsin ringi rattaga, käisin joogakoolis ja akrojoogas. Vahepeal tekkis kahtlus, et tuleb kuri nohutõbi peale, aga õnneks jäin enam-vähem terveks. E-N pöörasin rõhku rasvadele ja valkudele, vähendades süsivesikute osakaalu. See tähendab, et õgisin tavapärasest vähem puuvilju ja rohkem kohupiima, juustu, avokaadot. Kohati tundsin, et enam ei jaksa seda kodujuustu endale sisse toppida, aga oli tahtmine proovida, kas keha õpib paremini rasvu kasutama, et maratoni paremini vastu pidada (mitte et seda mõõta oskaks kuidagi). Lisaks tarbisin üsnagi palju peeti, kuna see pidavat nitraate sisaldama ja siis vajab keha vähem hapnikku ehk on üldiselt lihtsam edasi minna.

Maratonihommikul varajane äratus, natuke banaani, tooršokolaadi ja rosinaid sisse, kerge jooga. Eelmisel päeval kohtusime veel elujooksjatega, aga siis läks suurem aur tulevikust fantaseerimisele kui laadimisele. Samas, sõin kartulit, lõhet, salatit, kohupiimakooki (minu uus suhkruta firmakas, kus magusust annavad banaan ja rosinad), ananassi. Kerge sörk Kristiinest Vabaduse väljakule, riided pakihoidu ja oligi start!

Esimesed 4-5 kilomeetrit jutustasin Hiroga ega märganudki kilomeetrite möödumist. Pärast 12 kilomeetrit tuli kerge tüdimus, aga hoomasin, et see on mööduv nähtus ja ootasin uut energiasööstu. Läbisin esimese ringi, sain pealtvaatajatest innustust ja hakkasin vaikselt teist tiksuma. See läks aeglasemalt. Alustasin tsipa kiiresti, kuna lühinägelikuna arvasin, et kauguses paistvad õhupallid on 4:00 tempogrupi omad, aga olid hoopis 3:45. Püsisin neil mõnda aega sabas küll ja hellitasin isegi mõtet aega veelgi enam parandada, aga selleks veel siiski liiga vara.

Mitu korda mõtlesin, kui lihtne oleks lihtsalt seisma jääda. Raja kõrval sõitvad bussid olid samuti ahvatlevad. Samas oleks see olnud suurim lollus sel aastal, sest mu keha oli valmis ja vaim samuti. Seega finišeerusin. Jõin enam-vähem igas punktis, 33. kilomeetril viskasin sisse ühe geeli. Jooksudel ma üldjuhul ei söö, vetsus ka ei käi. Ainult juua tahaks aeg-ajalt.

Enne maratoni valdas mind mõnusalt kõditav ärevus. Joostes mõtlesin, kuhu see rõõm kadus. Miks unustasin ära, et see on oodatud sündmus? Et see on nauding? Kuidas suudab kannatus niimoodi end peale suruda? Meel vajab veel treenimist. Iga hetk on ju ometigi ilus ja väärtustatav. Pahandasin iseendaga ka siis, kui mõtisklesin, mida kõike siis teen, kui finišisse jõuan: puhkan, saan massaaži, lähen sauna. Vajalik on ju olla hetkes. Iga hetk on eriline. Kohalolu, nüüd ja praegu. Finišijoonel oli taas ilus. Teadsin, et olen suutnud tempos püsida ja parandasin oma isiklikku 14 minuti võrra. 04:01:05. Alla 4 tunni veel ei tulnud, aga Loch Nessi maraton on ju sõrmega juba torgitav, 29. septembril. Äkki tuleb siis ära. Mu keha on selleks võimeline, sest ka sel maratonil ei jooksnud ma end kordagi punasesse ehk ei andnud maksimumi. Ka lõpuspurt oli nauditav. Mul ei olnud paha, ma sain hingata, ma ei tahtnud öökida ega midagi. Nii tulebki joosta. Nii, et sul on hea. Kogu aeg. Finišis tundsin, kuidas miski mu sees paisub. Miski, mille nimi on ilu või rõõm. Hakkasin nutma ja see tundus nii ülev. Hiljem märkis Hiro, et võrreldes eelmise aastaga nägin ma tunduvalt õnnelikum välja.

Taastumine: saun, head toidud Andrese naise köögist, 12 tundi und, kompressioonsukad enam kui 24 tunniks jalga.
Päev hiljem: käisin joogakoolis, natuke oli puunuku tunne.
2 päeva hiljem: hommikul jalutasin Nõmmele bussile, liikuda on kergem, aga reie nelipealihased kisuvad.

Liigesed olid valused ainult paar tundi pärast maratoni. Siis oli tunda, et kannad olid natuke põrutada saanud, aga muud midagi. Asics toetab mu jalgu suurepäraselt.

Hilisõhtune stseen jalgratastega

Koht: Kadaka ja Akadeemia rist, autoteel valgusfoori lähedal

Kes: 2 jalgratturit, kes on viivuks peatunud, ning 3 kilekottidega keskealist meest, kes mööduvad (kergete parmu tunnustega)

Mis toimub? Ratturid vahetavad head-ööd suudlusi, et siis linna teistesse otstesse tagasi kihutada.

Mööduv mees: “Noh, panete käe püksi ka? Leidsite ka koha, kus armastada!”

Meesrattur: “No ja panemegi! Mis on? Kas kadedus on peal?”

Mööduv mees (natuke ehmunult): “Ei-ei!”

Meesrattur: “No ilmselgelt on kadedus! Ega muidu ju ei ütleks midagi.”

Mehed pomisevad veel midagi, pööravad korra ümber, vaatavad. lahkuvad.

Naisrattur vaid naerab.

 

Avastusretked

Avastusretked

Laupäeval ei olnud ma päris kindel, kas mu ühistranspordi kuukaart veel kehtib. Nii juhtuski, et pärast bailatino trenni jalutasin mööda Pärnu maanteed, nutitelefon käes, ja otsisin internetti, kuna hommikul jäi pilet.ee lehelt üle kontrollimata. Muidugi oleks võinud ka mobiilse pileti tellida ja koju sõita, aga päike paistis ja jalad tahtsid lausa iseenesest kõndida. Pärnu manatee viaduktil leidsin ka esimese tasuta võrgu ning tegin kindlaks, et piletit pole.

Kõndimine jätkus ning otsustasin minna tänavale, mida juba mitu korda silmanurgast seiranud olin. See tänavake, mis viaduktilt paistab ja kuhui Liivalaia kanti läheb. Vana-Lõuna. Millegipärast tundsin, et pean sinna minema, sest pole seal enne käinud. Avastamistung. Tegelikult on see mõneti kummaline, kuidas käimata tänavad ja nurgatagused mind vaimustavad. Mõnikord väljas jooksmas käies valin ka tundmatu raja ja tunnen sellest ise suurimat rahulolu. Midagi uut! Mäletan, et isegi Haapsalu tagalinnas esimesi samme tehes oli rõõmurõkatus suur. Põnev ju, kui pole varem käinud. Tõden rõõmuga, et Tallinnaski on avastamata paiku. Vana-Lõuna tänav seda enam pole.

Sel tänaval vaimustas mind tööstusarhitektuur ja kindlasti mängis rolli ka päike, mis huvitavaid värve esile tõi. Kirusin end, et oma Canonit kaasa ei võtnud ja otsustasin mõnel päeval tagasi tulla. Kahjuks pole sama võrratut päikselist ilma enam tulnud. Huvitav, kuidas silm on hakanud potentsiaalseid fotokaadreid märkama. Võiks öelda, et pildistamine on taas üheks mu lemmikhobiks saanud. Viimasel ajal olen muidugi põhiliselt kasse tabanud, aga nemadki on vahvad modellid.

Vana-Lõunast läksin Stockmanni kanti taimetoidumessi uudistama ning kasutasin igasuguseid väikseid seninägematuid tänavaid, mis kohati totra naeratuse näole võlusid. Liivalaiale läksin alles siis, kui teist võimalust enam polnud. Tegelikult on säärane uudishimu ja nuuskimiskirg ühele kirjanikule head omadused. Ei suuda järgmist retke ära oodata. Koos kaameraga! Tasub mainida, et isegi mitte ülbelt mööda vuranud maastur, mis mu mantli ja koti päris märjaks pritsis, ei suutnud rõõmu pimestada.

Lõpetuseks üks pilt ühelt minu Kalamaja jalutuskäigult. Salme kultuurikeskuse kant pole minu jaoks ammugi mitte võõras, kuna olen seal lähedal elanud, aga fotosilma läbi näeb see ikka tore välja. Paistab ka Kalamaja põhikool, kus oma kooliteed alustasin ning kokkuvõttes 1 aasta ja 3 veerandit veetnud olen. Mitte küll järjest, aga siiski.

Keep calm and cycle on

Today I went out to seek for some inspiration by the sea. The book doesn’t write itself. So, I set out with my bike because the place I currently live in, only has a river. As my morning walk proved, river is not enough of water for me. I was born in a sea town Haapsalu and this is what my sould desires. Somehow I decided to opt for some city feel and headed towards Tallinn. In fact, the closest sea would have been something like 12 km away from here but I wasn’t quite sure whether I desired the sandy beach. Probably not because I chose the tamed version with benches and stuff. 21 km later I had already visited the shopping centre and bought some mineral water and a rye croissant (thanks to whoever who invented the whole grain croissant range). Essentuky, is the water called. After the running camp, I’ve started to test the waters to find the best one. Essentuky does have lots of minerals but has quite a specific taste too. But it’s good for me, right?

I sat down on the grass quite close to the sea and ate. An hour among cars on the highway had wore me out and so I lay down. My laptop stayed in the backpack. After a while I gathered myself together and decided to catch a train home. Writing wasn’t going to work. Not there. Not then. I felt too much out of place. This wasn’t the sea I needed after all. On my ride from Rocca al Mare to Nõmme (where the trains depart), I thought about river and sea as a metaphor for love. A river’s not enough for me, I need a whole wide sea. But then again, river is flowing, dynamic,except in its mouth where it slows down, just like love that has grown lukewarm. Sea is bigger but also changing. Storms, waves. But no ending point. Rivers always end somewhere and become part of something else. Something bigger.

Nõmme. A train left 10 minutes ago. Next one in about an hour. Sounds like enough time to cycle to Laagri, a bit closer to home. Nowadays, with the construction work (because new trains coming in 2013 need new infrastructure), the train takes ages. I guess I cycle faster than the train rides. At least in the city limits. I set out.

Laagri. Super tired. The platform looks awkward. There’s still 45 minutes or even more time left. Urda, the next stop, isn’t far away and sounds like a nice place to chill while waiting. At a turning point I decided to go right instead of left in order to explore Laagri a bit. Don’t go there every day after all and there was more than enough time. During my exploration I saw a sign “Saunapunkt 2.5 km”. This is where I went for the Tough Guy Run. The next stop, Padula, is right there. Not far. Let’s go.

Near Padula. “Saue 3.7 km”. Why not? In Saue, I stopped. Still half an hour left. I would have gone all the way to Keila but the cycling path had ended. I was in no mood for cars or trucks and there are plenty of both on that highway. The good cycling path had been my companion for already many kilometres. Splendid.

And there, in the most unexpected place, I sat down on the platform, took out my computer and wrote 300 words. Compared to my usual daily contribution, which is zero, this was a huge step forward. Looks like it’s going to be better onwards because I’ve managed to deal with the hard parts and the story should flow for a while at least. Maybe places like bus stations, airports, shopping centres, and train stations are the best places for me to write. At home I”m much too distracted somehow.

Went home and slept from 6 pm to 9 pm. Woke up and started working. Will try writing again tomorrow.

The trip in numbers + route. At Endomondo.

P.S. Received my marks by post yesterday. Passed all the courses with grade B!