Tag Archives: mõtisklus

Vaimsetest ja füüsilistest praktikatest

Kummalisel kombel suudan pigem omaks võtta füüsilisi kui vaimseid praktikaid, mõtlesin täna hommikul tööle jalutades. Meditatsioon ei pruugi alati välja tulla ega ka kõige meeldivam olla, aga füüsiline puhastumine, harjutused ja eritoitumine resoneeruvad hoopis kergemini ja sobivad minu igapäevaellu. Ehk on asi selles, et kehaga on kergem tööd teha. Mõistus, hing ja vaim (või kuidas iganes neid veel nimetada ja jaotada) on nähtamatud komponendid ning seega hoomamatumad. Nendega ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata. Keha on nähtav ja kättesaadav, manipuleeritavgi. Tundmatut kardame ju ikka. Keha näen ma peeglist, keha oskan ma vajadusel vormida, kuigi ka temal on oma veidrusi ja kohati käitub ta täiesti mõistetamatult, mängides vingerpusse, justkui elades oma elu ja olles sellest müstilisest olendist, keda ma “minaks” nimetan, sõltumatu, eraldatud. Ometigi on keha protsesse lihtsam suunata kui mõtteid. On küll iha alati vaid ilusaid mõtteid mõlgutada, aga pahatahtlikud uiud kipuvad ikka kimbutama ning nendega on kohati lausa võimatu võidelda.

Vaimuga töötamine võtab kaua aega ja areng on silmale nähtamatu. Siiski, mõned käitumismustrid võivad olla jälgitavad, läbikumavad. Neid tuleb osata märgata kas ise või kasutada kogenud “peegli” abi. Suhelda inimestega, kel on harukordne jälgimisvõime, kes oskavad reflekteerida, kes leiavad sinus üles säärased salanupud ja kiiksud, mida sa ise oma pimeduses ei pruugigi märgata. Ise vaatad mööda, sest nii on mugav. On hea mitte märgata, kui midagi on totaalselt valesti, sest siis ei pea sellega tegelemiseks oma soojast ja õdusast mugavustsoonist lahkuma. Kuigi võiks. Töötada vaimuga, lihvida maha teravad nurgad, et saada paremaks inimeseks. Nii enese kui maailmaga harmoonias olevaks inimeseks, kes suudab ka maailmale rohkem headust kiirata. Ja kui vaja, siis alustada kehaga, et olla sellest täielikult kohal ja läbi selle ka paremini vaimu tunnetada. Igasugune tunnetamisharjutus peaks ju kasuks tulema.

Advertisements

“Süütud enesetapud” ja puurid

“The Virgin Suicides” – eileõhtune film enne magamaminekut. Imelik, et ma seda varem vaadanud ei olnud, kuigi tundus kuidagi tuttav ja olen vist isegi katkendeid näinud. Sisu ümber jutustama ei hakka, kes tahab, vaatab ise. Kirjutan pigem sellest, mis mõtteid see minus tekitas.

Lisbonite tüdrukud ei tohtinud peale noorima õe enesetappu väljas käia ning olid majas kinni kui puuris. Nad kandsid enamasti öösärke ja suhtlesid erinevate signaalide abil ühe poistekambaga, kes neist huvitatud olid. Ja ma hakkasin mõtlema, kui jube oli neil olla tõsiusklike vanemate ehitatud puuris. Lõpuks viis see kõigi nelja enesetapuni.

Puure on mitmesuguseid. Selliseid, mida teised meile ehitavad, näiteks  vanemate kehtestatud keelud ja piirangud. Ja siis on veel sellised, mida me ise endale ehitame. Kuigi enamik inimesi seda ei taju, on nad sageli iseennast puuri pistnud. Levinuim neist “puuridest” on minu arvates “ma ei oska, ma ei suuda” puur. Korrutades iseendale, et hakkamasaamine on võimatu, seatakse piirid, mida ei ületata, sest arvatakse, et see pole lihtsalt võimalik. On, kui proovida, aga sellisest puurist väljapääsemine on raske, sest ei tehta isegi mitte katset. Milleks end vaevata, kui see nagunii ei õnnestu? Kuid puurist saab hea tahtmise ja pingutamise korral välja. Esmalt tuleb end veenda vaid proovima…

Mina olen ka puuris ja ma üritan sealt välja saada. Minu puuri nimi on “ma ei ole piisavalt lahe ja paljud ei salli mind, sest ma olen nii vaikne ning ma pole mitte midagi erilist saavutanud”. Ma proovin. Ma tahan. Ma hakkasin lausa pikemat juttu kirjutama, et saavutada seda, mida ma alati olen tahtnud – anda välja raamat.