Tag Archives: elu

Kirjutamisest

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada. See eelnev teraapiline protsess võib pahatihti meenutada pigem kõige halva väljaoksendamist ja teps mitte kena olla. Seda on vaja, ilmtingimata, sest see aitab vaimsel tervisel paraneda ja hoiab meele stabiilse. Aga kõik pole jagamiseks. Pane kirja negatiivsed mõtted, blokid, piirangud, kõik, mis sind tagasi hoiab. Sodi, sirgelda, ela end sel paberil välja. Ja siis rebi tükkideks, põleta ära, jäta hüvasti. Sa ei vaja seda enam. Uus ja ilus ootab ees, nüüd on sus ruumi, et seda kõike vastu võtta.

Advertisements

Hilisõhtune stseen jalgratastega

Koht: Kadaka ja Akadeemia rist, autoteel valgusfoori lähedal

Kes: 2 jalgratturit, kes on viivuks peatunud, ning 3 kilekottidega keskealist meest, kes mööduvad (kergete parmu tunnustega)

Mis toimub? Ratturid vahetavad head-ööd suudlusi, et siis linna teistesse otstesse tagasi kihutada.

Mööduv mees: “Noh, panete käe püksi ka? Leidsite ka koha, kus armastada!”

Meesrattur: “No ja panemegi! Mis on? Kas kadedus on peal?”

Mööduv mees (natuke ehmunult): “Ei-ei!”

Meesrattur: “No ilmselgelt on kadedus! Ega muidu ju ei ütleks midagi.”

Mehed pomisevad veel midagi, pööravad korra ümber, vaatavad. lahkuvad.

Naisrattur vaid naerab.

 

Läbi hädade rõõmudeni

Blacky

Enne jõule muutus olukord üpris kriitiliseks. Blacky oksendas ja tal oli verine kõhulahtisus. Hirmujutud kassikatkust tulid kohe kummitama. Aga kuidas? Ta oli ju vaktsineeritud. Nii me 20. detsembril kliinikusse läksimegi. Ja nii 3 päeva järjest. Hommikul tilguti alla ja õhtul taas koju. Giardia, sooleparasiit, lisaks veel ussid. Kolisin Blacky vannituppa, kuna sealt oli lihtsam neid kohutavaid loike koristada. Lisaks pesin ära ka suleteki, mitu lina ja pleedid, kuna eelnevalt jõudis ta juba mitmesse kohta häda teha. Ühel ööl käis ta ka minu voodi kõrval oksendamas, justkui andes teada, kui haige ta on.

Blacky haigena

22. detsembri õhtul saatis arst meid taas kord koju ja ütles, et tulgu 27. detsembril tagasi, kui paremaks ei lähe. Tervelt 4 päeva ilma tilgutita. Mõttes palvetasin, et ta ise jooma hakkaks, et vältida vedelikupuudust. Seda ta õnneks natuke tegi, limpsas natuke vett. Toitu, ravikonservi ja ravikrõbinaid ei tahtnud aga üldse näha. Ainult kössitas nurgas ega lasknud ligi. 22. õhtul tulin jõulupeolt ja jõudsin väikse läbimurdeni. Ta lubas end kaugelt paitada. Võtsin käsna ja üritasin teda puhtamaks pesta.

Peagi sain Blacky ka sülle võtta. Ostsin väikse süstla, mille peal kirjas “mothering kit” ja toppisin selle ravikonservi täis. Konservi sisse segasin Synbioticu kapsli sisu. 23. ja 24. detsembri veetsingi Blackyga vannitoa põrandal istudes ja talle toitu kurku surudes. Vahepeal lugesin talle luuletusi ja ootasin, et ta sööma hakkaks. Jõululaupäeva öösel tulin perekondlikult istumiselt ja seejärel jäin vannitoa põrandal, kass süles, peaaegu magama.

25. detsembri hommikul juhtus väike jõuluime ja Blacky hakkas ise sööma. Tableti andmisega tulin ka toime. Ja juhtus ka see, mida kõik haige kassiga kassiabilised pikisilmi ootavad: junnid hakkasid taas kuju võtma, ei olnud enam vedel löga. Vannitoas hakkas haisugi vähemaks jääma. 27. detsembril kolisin Blacky väiksesse tuppa ja sain viimaks ometi vannituba tuulutada. Kui uksed mõlemalt poolt kinni, pole seal üldse õhku.

Kui Blacky tuppa panin ja ta tervemaks sai, kadus hellusevajadus natuke ära. Haigena tahtis ta palju rohkem sülle ja vajas lähedust. Siiski, nüüd, kui toas põrandale istun, tuleb ta mõne aja möödudes ise minu juurde, kuigi on ka neid hetki, kui teda mööda tuba taga ajan ja alles siis raudsesse haardesse saan. Nüüd saame üpris hästi läbi ja vahepeal Blacky lausa nutab oma üksinduse üle ja ootab, et ma talle külla läheks. Pisike mängib ka suure rõõmuga, otsekui teades, et uus kodu on tal juba ootamas. Jah, just nii! Huviline pole veel kahjuks vaatama jõudnud, aga olevat esimesest silmapilgust pisipoissi ära armunud. Nüüd loodan vaid seda, et Blackyl nahaseent pole, sest muidu on terve mu kodu ja kassid ohus, mu enda nahast rääkimata.

Lapse naeratus

Lapsed julgevad inimestele silma vaadata ja laialt naeratada. Nad väljendavad teise inimese pilku kohates rõõmu. Vanemaks saades siseneme reeglite maailma, kus küll öeldakse, et rääkides on viisakas otsa vaadata, aga muul ajal pööratakse üldjuhul pilgud kõrvale. Juhuslike pilkude püüdmine ja neile reageerimine muutub osaks flirdist. Lapselik siirus ja puhtus haihtuvad. Siin bussis istub mu ees üks väike laps. Muudkui soovib otsa vaadata ja naeratada. Tore. Naeratan vastu. Väiksel inimesel on õnneks niivõrd vähe vaja.

Inimese kustutamine

Kui inimene sureb, siis ei lakka ta automaatselt olemast, vaid hääbub vaikselt nii siit kui sealt. Valusad mälestused vajuvad unustuse hõlma ning kurbuski lahtub ajapikku. Ühel hetkel on tunne, et võib justkui sammukese edasi minna. Elu liigub aegamööda ikka edasi ning soovituslik on sellega kaasa minna. Eks ikka omas tempos ja nii, kuis meeldib. Kinnijäämine pole aga ei vaimule ega kehale tervislik. Mõnele võib tunduda edasiminek rabelemisena, aga mulle on see kindlasti ellujäämisvahend. Kui oleks liiga pikalt peatunud, oleks nii mõnigi hädavajalik konstruktsioon või unistus kildudeks purunenud. Siiski, aeg-ajalt tuleb kuskilt torge, mis näilist ebaõiglust meelde tuletab. Mis kõik oleks võinud olla, mis kõik nägemata jäi. Ja hingeheadus mis kõiki inimesi puudutas. Üksi olles ma neid mõtteid ei blokeeri, siis võib lasta kõigel välja tulla. Ilmselt pole ma veel piisavalt küps, et rongis valju häälega uluma pista, aga kodus saab vajadusel emotsioonid vabastada küll. Nutmine on kasulik, puhastav, peseb murekortsud ära. Ja siis saab jälle edasi minna.

Inimene pole kustunud, aga kerge kadumine toimub. Korterid ja maad on jagatud, enamik arvedki tulevad uute nimedega. Järgijääjatel on asjatoimetusi küll ja veel. Notarid ja maksuametid ja pangad ja kõiksugu muud lepingud alates internetist kuni elektrini. Kõik saab ümber tehtud, sest asemel on keegi teine, kes võtab järje üle. See postituski ajendatud sellest, et täna sain ühe viimase arve, kus vana nimi peal. Järgmine tuleb juba mulle, kuna Elionis sai käidud pärimistunnistusega lehvitamas ja uut lepingut tegemas. Tasapisi loksub kõik paika. Ja viimaks suudan kõigest ka vabalt rääkida. Ühel hetkel võtan end ka Pärnamäe külaskäiguks piisavalt kokku. Hetkel möödas kuus kuud.