Kui inimene sureb, siis ei lakka ta automaatselt olemast, vaid hääbub vaikselt nii siit kui sealt. Valusad mälestused vajuvad unustuse hõlma ning kurbuski lahtub ajapikku. Ühel hetkel on tunne, et võib justkui sammukese edasi minna. Elu liigub aegamööda ikka edasi ning soovituslik on sellega kaasa minna. Eks ikka omas tempos ja nii, kuis meeldib. Kinnijäämine pole aga ei vaimule ega kehale tervislik. Mõnele võib tunduda edasiminek rabelemisena, aga mulle on see kindlasti ellujäämisvahend. Kui oleks liiga pikalt peatunud, oleks nii mõnigi hädavajalik konstruktsioon või unistus kildudeks purunenud. Siiski, aeg-ajalt tuleb kuskilt torge, mis näilist ebaõiglust meelde tuletab. Mis kõik oleks võinud olla, mis kõik nägemata jäi. Ja hingeheadus mis kõiki inimesi puudutas. Üksi olles ma neid mõtteid ei blokeeri, siis võib lasta kõigel välja tulla. Ilmselt pole ma veel piisavalt küps, et rongis valju häälega uluma pista, aga kodus saab vajadusel emotsioonid vabastada küll. Nutmine on kasulik, puhastav, peseb murekortsud ära. Ja siis saab jälle edasi minna.
Inimene pole kustunud, aga kerge kadumine toimub. Korterid ja maad on jagatud, enamik arvedki tulevad uute nimedega. Järgijääjatel on asjatoimetusi küll ja veel. Notarid ja maksuametid ja pangad ja kõiksugu muud lepingud alates internetist kuni elektrini. Kõik saab ümber tehtud, sest asemel on keegi teine, kes võtab järje üle. See postituski ajendatud sellest, et täna sain ühe viimase arve, kus vana nimi peal. Järgmine tuleb juba mulle, kuna Elionis sai käidud pärimistunnistusega lehvitamas ja uut lepingut tegemas. Tasapisi loksub kõik paika. Ja viimaks suudan kõigest ka vabalt rääkida. Ühel hetkel võtan end ka Pärnamäe külaskäiguks piisavalt kokku. Hetkel möödas kuus kuud.
Egoismus Siljaismus 
Pai!