Inimese kustutamine

Kui inimene sureb, siis ei lakka ta automaatselt olemast, vaid hääbub vaikselt nii siit kui sealt. Valusad mälestused vajuvad unustuse hõlma ning kurbuski lahtub ajapikku. Ühel hetkel on tunne, et võib justkui sammukese edasi minna. Elu liigub aegamööda ikka edasi ning soovituslik on sellega kaasa minna. Eks ikka omas tempos ja nii, kuis meeldib. Kinnijäämine pole aga ei vaimule ega kehale tervislik. Mõnele võib tunduda edasiminek rabelemisena, aga mulle on see kindlasti ellujäämisvahend. Kui oleks liiga pikalt peatunud, oleks nii mõnigi hädavajalik konstruktsioon või unistus kildudeks purunenud. Siiski, aeg-ajalt tuleb kuskilt torge, mis näilist ebaõiglust meelde tuletab. Mis kõik oleks võinud olla, mis kõik nägemata jäi. Ja hingeheadus mis kõiki inimesi puudutas. Üksi olles ma neid mõtteid ei blokeeri, siis võib lasta kõigel välja tulla. Ilmselt pole ma veel piisavalt küps, et rongis valju häälega uluma pista, aga kodus saab vajadusel emotsioonid vabastada küll. Nutmine on kasulik, puhastav, peseb murekortsud ära. Ja siis saab jälle edasi minna.

Inimene pole kustunud, aga kerge kadumine toimub. Korterid ja maad on jagatud, enamik arvedki tulevad uute nimedega. Järgijääjatel on asjatoimetusi küll ja veel. Notarid ja maksuametid ja pangad ja kõiksugu muud lepingud alates internetist kuni elektrini. Kõik saab ümber tehtud, sest asemel on keegi teine, kes võtab järje üle. See postituski ajendatud sellest, et täna sain ühe viimase arve, kus vana nimi peal. Järgmine tuleb juba mulle, kuna Elionis sai käidud pärimistunnistusega lehvitamas ja uut lepingut tegemas. Tasapisi loksub kõik paika. Ja viimaks suudan kõigest ka vabalt rääkida. Ühel hetkel võtan end ka Pärnamäe külaskäiguks piisavalt kokku. Hetkel möödas kuus kuud.

Vabadus = luksus. Mõnikord.

Noore täiskasvanu põhiprobleem/soov (vähemalt minu puhul) – tahaks olla vanematest vaba ja täitsa ise hakkama saada, olla sõltumatu, elada oma elu ja mitte kellegi teise oma. On vaja töökohta ja julgust kodunt välja kolida. Ma kolisin välja Haapsalust ja maandusin Tallinnas isa juures. Läksin tööle. Ei hakanud parem. See ei ole ikka see. Ma tahan ära. Oma koju, kus teen ise süüa, ei pea muretsema nagiseva voodi pärast, vaatan telekast neid saateid, mis mulle meeldivad (issi ei lasknud mul nädal tagasi keskkonnateemalist filmi vaadata, sest tal oli mingi sõjavärk pooleli ja väitis, et ta võib samahästi ise mulle seda kõike rääkida; jah, “kindlasti”), ja käin toas poolalasti ringi, kui selleks tuju tuleb.

Üks võimalus on juurdeehitus lõpuni ehitada ja alumisele korrusele kamina juurde elama kolida. Sinna ei kuule vähemalt teleka häirivat kõla (mu toa uks on üliõhuke ja kõik kostab elutoast läbi) ja tekib illusioon, et elan enam-vähem omaette. See võtab palju aega ja raha ja tahtmist. Olen jõudnud nii kaugele, et kõik üleliigne on ära visatud ja juurdeehitus koristatud. Nüüd peaks garaaži ette võtma, pahnast tühjendama ning seejärel kraami juurdeehitusest sinna vedama. Ruumi on ju vaja. Sellega tegelemine oleks tulevikku investeerimine ja kortergi saaks viimaks täiesti valmis. 3 toa asemel 5. Kõlab hästi. Ja ma oleks nõus seda oma palgast tegema. Muud võimalust ei olegi. Aga issi on vist pähe võtnud, et alumisest toast saab mingi tore lösutamisruum, mitte minu isiklik pühamu. Päh.

Teine ja hetkel meeliköitvam võimalus on välja kolida ja korter üürida. Vabadus! See tähendab igakuist üürmaksmist, omapäi toidu hankimist ja mõnedest hüvedest loobumist. Kuskilt tuleb ju raha ka kokku hoida, ei saa piiramatult laristada, kui ainult enda rahakoti peal elad. Kas ma saaks hakkama? Arvan küll. Kulutused on suuremad, aga see vabadus, oh, vabadus. Vabadus vanematest, mitte kulutustest. See, millest olen alati unistanud. Iseseisvuspüüe. Ma tahan, tahan, tahan! Tahan minna koju ja olla üksi ja vahel Karliga ja nautida oma elu.

Ma ei vihka oma perekonda. Mitte kogu aeg. Vahel juhtub. Põhjuseid on palju. Kes teab, see teab, aga ütleme nii, et lapsepõlv oli kõike muud kui roosiline. Liiga tihti taban end mõttelt, et kõige parema meelega rebiks end neist lahti. Siis saaks rahu. Hingerahu. Mul on kõrini nende probleemidest, nende tülidest. Sellest, et ema ootab minult sekkumist tema ja Heili vahelistesse suhetesse. Hei, mul on endalgi muresid ja ma olen tüdinud. Aga nii vist ka ei saa. Kõigest hoolimata on nad perekond. Perekonnast ei öelda niimoodi lahti, kuigi tahaks. Tahaks eemale. Distantseeruda. Oma ellu. See maksab. Mitte ainult raha, võib-olla ka head suhted. Issi võib solvuda, et ma temaga elada ei taha. Emme on samas mitu kuud järjest üritanud mind veenda, et ma ära koliksin. Seda seetõttu, et nad ei saa omavahel läbi.

Mõte päris oma kodust tundub nii ilus. Ausõna.

Tüdruku/naise kohta, kes vanematest rääkides ikka veel “issit” ja “emmet” kasutab, ei tundu ma eriti iseseisvana või mis?

Sünnipäeva järelkaja number 2

Laupäeval, 8.märtsil pidasin siis sünnipäeva sõprade seltsis. Ütlen, et oli tohutult hea üle pika aja nii palju toredaid inimesi näha. Ma ikkagi vajan neid. Vahetevahel. Kord kuus kindlasti. Tegelikult isegi sagedamini. Üritan tulevikus nende jaoks rohkem aega leida.

Hommik. Puder. Poeskäik. “Ooooo, Kastani pood on niiiiii suur nüüd!!” Imestus. Imetlus. Heaolu. Arutelu. Mida osta? Porgandid ja dipikaste? Liiga palju rohelist. Jätame küpsised.

Päev. Vanaema külaskäik. “Mulle üldse ei meeldi, et sa seal Tallinnas elad! Nii ohtlik. Telekas räägiti, et seal on õhk halvem…”  Õhk halvem, töökoht parem, võimalusi rohkem. Haapsallu müüjaks ka ei läheks ju. Salatimaterjali hakkimine. Koogi kokkumikserdamine. Lavaširullide keeramine. Serveerimine. Mees õunu lõikama, ise sättima.

Õhtu. Palju häid ja toredaid inimesi. Naer. Lauamängud. Õnnestunud kingid. Psühho. Pildid. Õuna-laimi morss. Film taustal mängimas.

Öö. Massaaž. (:

Üldiselt võin öelda, et oli fantastiline. 100 korda parem kui eelmisel aastal. Keegi ei oksendanud, keegi ei laamendanud, keegi ei sittunud tuppa. Huh, nii hea. Ja ma tundsin kõiki inimesi. Ei olnud mingeid suvalisi võõraid, olid omad. Mulle meeldivadki rahulikud sünnipäevad toredas seltskonnas. Olen vaimult pensionär, mis teha.