Tag Archives: toit

Tooršokolaad

Viimaks ometi jõudsin ka ise selleni, et teen kodus šokolaadi. Nagu paljud inimesed, kippusin arvama, et šokolaaditegu on mingi jube mökerdamine ja koostisainetega mängimine. Ometigi, olen ise sadu komme keetnud ja muude väiksemate asjadega mänginud. Alates veebruarist olen jälle šokolaadikommide lainel. Need pole küll tooršokolaad, sest nende tegemine sisaldab poešokolaadi sulatamist, mõne salajase komponendiga segamist ja siis vormi valamist. Siiski, tundub, et asjade loomulik jätk oli tooršokolaad. Eriti pärast seda, kui õppisin jaanuaris halvaateo ära. Imede ime, see nõuab vaid seemnete või pähklite purustamist ja mee lisamist. Muidugi on ka keerulisemaid retsepte, aga mul töötab see valem. Seesamiseemnetega läheb kõige paremini. Seemned kohviveskist läbi ja maitseks-“liimiks” natuke mett juurde. Kuna seemnetes on juba rasva palju, siis aitab nende purustamine ka seda vabastada ja toimib siduva vahendina. Ja ega šokolaadigi jaoks pole enamat kui 3 komponenti vaja. Ses suhtes, lihtne!

Kogused on, nagu ikka, meelevaldsed, kuna minu köögis valmivad paljud road “tunde järgi”. Igatahes, šokolaaditegu alustan rasvaine sulatamisega. Hetkel kasutan kookosõli (toatemperatuuril tahkes olekus), kuna kakaovõid ei õnnestunud saada. Tõsi, kalli hinnaga saab igast ökopoest kakaovõid, aga ma hoian praegu silma peale Suhkrukunsti kakaovõil. Kiire internetiotsing tuvastas, et just sealt saab kõige mõistlikuma hinnaga. Minu kookosõli on pärit aga Umamist. Tean-tean, kookosõli kohta levib igasugu jutte, aga mina olen otsustanud neid heamaigulisi uskuda. Rasvainele lisan kuhjaga kakaopulbrit, seda mõru ja suhkruvaba. Siin tuleb jälle mängu mõiste “maitse asi” ehk lisada tuleb nii palju, kui tumeda šokolaadi isu parasjagu on. Ja lõpuks tuleb magustaja. Hetkel olen teinud mee ja suhkruga ning pean tõdema, et suhkur ei taha väga hästi lahustuda. Segan, segan, aga ikka on kristallid. Eks mõne siirupiga või tõepoolest meega ole pisut lihtsam. Plaanis on ka looduslik suhkruasendaja stevia ära proovida. Kui kõik kokku möksitud, kallan vormidesse. Suhkrukunsti poodi külastades hankisin nunnud kiisudega vormid ja ka sellised vormid, millega saab ise šokolaaditahvleid teha. “Nagu päris!” õhkaksid mõned. Ma ei õhka. Sest ei ole “nagu”, ongi “päris”. Olen vormidesse lisanud ka pähkleid, suhkrustatud ingverit (ise tegin!) ja kuivatatud jõhvikaid. See mõrum maitse on mulle niivõrd meeldima hakanud, et hetkelgi ootab külmkapis uus laar oma šokolaadi. Isu oli lihtsalt nii suur! Kuna šokolaadi kaob nii kiirelt, siis pilte veel pole …

Mida ma vajan

Ühe vestluse järgselt hakkasin mõtlema ja arvan, et nuputasin välja, mida ma tahan/vajan. Praegusel eluhetkel pole mul arvatavasti vaja elukaaslast (olgugi et varsti saan korterinaabri, aga see pole sama), aga mul on vaja kaaslast, kellega aeg-ajalt kohtuda ja mõnusalt aega veeta, mõnikord külaski käia ja ööseks jääda. Üksi kassidega elamine tegelikult sobib mulle, kuigi mõnel õhtul võiks olla ka võõrast hinge- ja kehasoojust ligi.

Üksi on mõneski mõttes lihtsam, kuna peab vaid iseendaga (minu puhul ka kassidega) arvestama. Olen näiteks oma toitumist päris korralikult muutnud. Käisin läbi ka kerge taimetoitluse faasi, mil õppisin ise kaerapiima tegema, kuna taimetoidumessil maitstu oli ülihea. Nüüdseks olen piimatoodete juures tagasi, aga mitte iga suvaline asi ei sobi. Ostan talutooteid. Nopri, Saida, Pajumäe – minu põhilised lemmikud, mida ka suurematest poodidest saab. Nopri talupiim ja Saida magus kohupiim – oh, kui hää! Praegu olen naturaalsema toidu faasis. Valmistoitu ei tarbi, kuna seal on igasugu jura sees. Viimasel elujooksjate kogunemiselgi võttis Kristjan taskust mingi E-ainete tabeli ja teatas, et salatis on 5 eriti ohtlikku ainet. Tore, et see minu salat polnud. Poesalatid on juba ammu üpris vastikuks muutunud. Minu põhimõte on võimalikult vähe töödeldud toitu süüa ning see tähendab ka palju isetegemist. Umbes kuu tagasi lõpetasin poest leiva-saia ostmise, kuna seda küpsetan nüüd ise. Tellisin Kaarli talukaubast ka hunniku erinevaid jahusid ja seemneid ning olen hästi varustatud. Sügavkülmas olev poejäätis sai õnneks otsa ning nüüd on isetehtud kõrvitsamaius ootamas. Piparkooke olen vaid enda tehtud taignast küpsetanud. Põhiliselt on toidud üpris lihtsad, pole ammu mingi retseptiga mänginud. Aga eile sõin õhtuks kapsa-sibula-peedi salatit ja ahjuforelli. Kusjuures, see forell oli Eestist, ühest kalatalust.

Väited, et kodus ei jõua süüa teha, minu puhul ei kehti. Jõuab, kui hästi planeerida. Ega iga kord peagi ülikeeruline gurmeeroog olema. Suurima hea meelega näksin erinevaid puuvilju ja ka porgandeid. Mõnus on olla. Samas, poes on juba keerulisem käia, sest lettide arv, kust ma midagi söömiskõlbulikku saaks, on tunduvalt kahanenud. Sai-leib, maiustused, jäätised, krõpsud, valmistoidud ja sageli ka lihatooted jäävad minust puutumata. Haapsalus Kastani poes käies tundsin üpris suures poes, et polegi eriti midagi osta. Talukohupiimasid neil kah polnud.

Näide õhtusöögist

Nii et vajan head kodutoitu ja meest, aga ta ei pea minuga koos elama. Lihtsalt, et oleks kuskil keegi selline olemas, kellele mõelda ja kellega kohtumist oodata.

Tatrarisoto tomati ja punase sibulaga

See retsept sündis mu peas siis, kui mõtisklesin lähenevast kokandusklubist (ülehomme) ja kõrvitsaorsotost. Mõtlesin, et odrakruubi riisi asemel kasutamine on geniaalne viis risotot täiendada ja eestlaslikumaks muuta. Idee tatrarisotost sündis kõrvuti veel paari mõnusa piparkoogiheietusega. Eks varsti hakkan uutmoodi piparkoogi tainast kokku segama. Seekord siis ilma nisujahuta ning rohkete seemnetega. Kuna suhkrusiirup on piparkoogitaignas üks põhikomponente, siis päris ilma suhkruta ei saa, aga asendan osa näiteks steviaga (looduslik magusaine), mida ma ka ammu juba proovida olen tahtnud. Ootan juba põnevusega! Aga nüüd tomatid, punane sibul ja tatar välja!

Tatrarisoto

Osised:

  • 1 suur punane sibul
  • 1 spl purustatud küüslauku või umbes 2 küünt (mul on külmikus selline tore purk, mis sisaldab üliga üle valatud küüslauku; ühel kenal päeval koorisin 10 küüslauku ära ja purustasin köögikombainis; võttis aega, aga nüüd on kogu aeg hea lihtne lusikaga purgist võtta)
  • 2 sellerivart
  • 100 g šampinjone
  • praadimiseks õli
  • 1.5 dl tatart
  • 1 dl kuiva valget veini (samas punane läheks selle risotoga ka hästi; oma valik)
  • 4 dl köögiviljapuljongit (kasutasin selle tegemiseks Prismast saadud Rainbow fondi)
  • purustatud tomateid
  • 2 sl Merevaiku või Kaval Antsu sulatatud juustu
  • peotäis riivitud parmesani (minu puhul Valio Forte)

 

1. Kõigepealt haki sibul väikseks (nii suured tükid, kui oled nõus sööma) ning prae madalal kuumusel koos küüslauguga õlis. Kuni sibul praeb, haki šampinjonid. Lisa pannile. Haki seller. Selleri võid soovi korral ka välja jätta. Minu puhul on see mingi Jamie Oliveri risotoretseptist sisse jäänud kiiks. Lisa pannile. Hauta mõned minutid.

2. Keera kuumust juurde. Kalla pannile tatratangud (kogu muu möks jääb ka sinna, vajad suurt panni!) ja sega kiirelt umbes pool minutit. Seejärel lajata pannile vein. Oota, kuni alkohol pisut aurustub.

3. Nüüd tuleb see osa, mida kogenud risotosõber juba teab. Hakka pannile vaikselt puljongit lisama, ikka jaokaupa. Enne uue koguse lisamist oota, kuni vana ära aurustub. Sega pidevalt. Kui kogu puljong on ära tarvitatud, lisa purustatud tomatid ja sega hoolikalt mõned minutid. Keera kuumust vähemaks.

4. Viimaks sega sisse sulatatud juust ja parmesan. Kata kaanega nagu Jamie Oliver ja lase mõned minutid seista. Vajadusel maitsesta soola-pipraga. Minu arvates on puljong piisavalt soolane ning minu purustatud tomatid olid tšilliga, nii et mina midagi ei lisanud. Aga maitse asi! Siis hakka ilma pikema jututa sööma. Otse pannilt, kui teisiti ei saa. Sõin koos veisepihviga Liivimaa Lihaveiselt.

Image