Tag Archives: raamat

“Võitja on üksi”

Esmaspäeval avastasin, et Tallinna lennujaamast saab raamaturiiulist head lugemisvara kaasa haarata ja reisi lõppedes raamatu tagastada. Kuna ma ei suutnud välja mõelda, kuidas samasse kohta naasta, on raamat siiani minu käes. Hea oli ta igal juhul.

Mees missioonil, et tagasi saada oma naine. Missiooni on ta ise endale seadnud ja lugejale näib see kindlalt meeletu. Hävitada maailm, tappa inimene, et saata naisele sõnum, lootuses, et too tuleb siis tagasi, olgugi et just seda ta mehe puhul kartis, tema vägivaldsust.

Raamatus põimuvad lood rikastest ja kuulsatest ning neist, kes soovivad selle Superklassi sekka pääseda. Taustaks on siiski Cannes’i filmifestival. Kohati natuke kaootiline ja kohati liiga palju uusi tegelasi. Igaühel neist on täita oma roll, igaüks neist on omamoodi kriitikanool, mis tabab ühiskonda ja erinevaid kultusi: isiku-, edu- ja rahakultus. Mõnes mõttes tabas mind äratundmisrõõm. Minugi teoses (mille ma nüüd kiirelt valmis pean saama, sest kedagi reaalselt huvitab see) esineb sarnast vaatepunkti vaheldumist, kuigi tundub, et tal käib see kuidagi hüplikumalt. Kohati ei saanud ma arugi, kelle mõtteid ma parajasti loen. Kui ma midagi sellist oma romaanis katsetasin, hakkasid lugejad ehk kaaskirjanikud otsemaid nurisema. Olevat liiga segane. Nõustusin nendega ja lõpetasin taolise hüplemise ära, aga tundub, et suurmeistrile on kõik lubatud. Eks näis, üks plaan on mul sellest vaatepunkti teemast magistritöö kirjutada. Teine plaan on kirjutada viisidest, kuidas kirjanik saab lugejani nn. taustainfot tuua. Ehk kuidas edastada teavet tegelase minevikust, telgitagustest? Coelho kippus säärast infot kohati kordama, kui asi puudutas lahkuläinud armastajaid. Kord ühe, kord teise suust ja tõtt-öelda ei andnud palju juurde see uus nurk.

Kokkuvõttes oli raamat kiirelt neelatav, sest kogu aeg toimus midagi. Selline bestsellerlik temaatika, kus põhirõhk on tegevusel. Samas üritas Coelho ka tegelaskujude filosoofiat ja tõekspidamisi avada ning neil hetkedel haarasin märkmiku järele ja panin ühtteist kirja.

Advertisements

50 klassikut. Naised.

Tõtt-öelda alustasin selle raamatuga Egiptuse reisi ajal ehk enam kui kuu aega tagasi. Lood märkimisväärsetest naistest saatsid mind rannas päikese käes peesitades ning hiljem ka Tallinna ühistranspordiga ringi sõites. Nüüd sain siis raamatu viimaks läbi.

Naisi oli seal raamatus igasuguseid: päriselt elanud inimesed ja fiktsioonid elasid sõbralikult järjestikustel lehekülgedel. Poliitikud, kuningate abikaasad, nunnad, võrgutajad (et mitte öelda prostituudid), kirjanikud, lauljannad, näitlejannad ja muidugi ka Barbie. Valik oli kirju. Mõne puhul nagu midagi väga erilist ei märganudki. Eks see valik ole muidugi ka subjektiivne, lähtudes raamatu autorist. Valitud naised olid kas võimukad oma tahte läbi surujad või karmis maailmas ellujääjad, kohanejad. Nii seda kui teist. Kõlama jäi vast see, et nad oskasid meeste maailmas endale väikse kohakese välja võidelda kas ühel või teisel moel. Mõned hukati, mõned elasid õnnelikult või vähem õnnelikult oma loomuliku lõpuni.

Kui rääkida natuke tehnilisest aspektist, siis raamatu tõlge häiris mind peagu igal leheküljel. Originaalkeeleks oli saksa keel ja seetõttu võis leida ka kohmakaid struktuure. Sõnade järjekord oli tihti vale ja mõjus veidrana. Samuti ei saa ma aru, miks olid pealkirjad (näiteks raamatute puhul) kaldkirjas, kui eesti keeles pannakse need jutumärkidesse. Kaldkiri on pigem inglise keele teema. Kõige õõvastavamad olid muidugi näited maltsainglusest ehk täiesti tõlkimata jäetud sõnad. Tõsi, need olid üldjuhul kaldkirja pandud, nagi peab, aga enamikel juhtudel olid need tarbetud ja lihtsalt koledad. High school’il on ju eesti keeles vaste olemas ja power’gi näeb eesti keeles ilusam välja. See raamat oleks tahtnud teravamat keeletoimetajat.

Mida ma sellest raamatust õppisin? On võimalik olla eriline, kui selleks jagub tahtejõudu. Ma arvan, et olen uhke, et olen naine. Ei, ma ei arva, ma tean.

“Muinasmaa” – ka mehed on tujukad + mõtteid vaatepunktist

Lugesin juba teist korda läbi August Gailiti “Muinasmaa”. Ostsin selle raamatu aastaid tagasi ja nüüd ronis ta lausa ise riiulist mu haardesse. Sõidan palju bussiga ja seepärast eelistan seda aega tulusalt kasutada – lugedes. Ja selleks, et hästi kirjutada, tuleb palju lugeda. Ja hoolikalt lugeda. Nii et ka ise sellest midagi õpid.

Image

Esimene asi, mis selle raamatuga seoses esile kerkib, on meeste tujukus. Ühel hetkel armastavad nad naist palavalt ja sonivad nende huultest ja punastest põskedest, teisel aga on seesama naine nende silmis lombakas ja igati väärakas. Tujud muutuvad. Ja üleüldse näis Morin kogu aeg väga kiirelt armuvat, olgugi et üks naine jäi teda pikemalt kummitama. Kõlab kuidagi väga naiselikult. Need mehed, kes nii talitasid olid üldjuhul kunstnikuhinged, boheemlased, unistajad, loovisikud. Pole siis ime, et just seda teost peetakse nipernaadilikuks. Siit võrsuski Toomas Nipernaadi tegelane. Siin on tema juurde. Selles suhtes on see raamat minu jaoks oluline: ka mina avastan meeste nipernaadilikku külge ja kirjutan sellest. Kui poolteist aastat tagasi öösel voodist välja kargasin ja suurde tuppa jooksin, et romaani idee paberile kritseldada, oli mu mõtteis just nimelt Nipernaadi. See müstiline kuju. Mees kui tuul.

Gailit oli kindlasti omapärane mees. Juba tema keelekasutus on väga poeetiline ja kena. Olgugi et kohati tundub see natuke liiga palju olevat, siis tegelikult leiab raamatust palju ilusaid metafoore ja kõnekujundeid. Ja kui hakata põhjalikumalt järele mõtlema, siis on ta isegi üpris melanhoolne. Morin leiab vahepeal õnne, siis kui ta armub, aga samas langeb ta taas masendusse, jällegi armastuse tõttu. Eks see olegi põhjus, miks see romaan mind niivõrd kõnetab.

“Mida ootan siin veel, kui sügis on laulnud juba laulu kaduvusest? Ümberkaudsete talude korstnatest tõusevad külma õhku suitsusambad, heites nurmele varje kui jooksvaid kooljaid.” Ere näide melanhoolsusest ja kujundlikkusest.

Loodus mängib samuti olulist rolli, seda just meeleolu loomises. Säärasele raamatule sobibki see maaõhustik, kuna linnamelus poleks tundlikkus niivõrd hästi välja tulnud. Ja nüüd hakkan enda loomingule mõtlema. Linn, linn, linn, üks suurem kui teine. Tallinn, Istanbul ja muud kohad. Teine lähenemine.

Traditsioonid hoidsid “Muinasmaas” samuti tugevat positsiooni. Väga tihti kohtas suhtumist, et nii ju asju tehaksegi ja kuidas see või teine aru ei saa, et nii peavadki asjad käima. Arvamust väljendati häälekalt ja vastuväiteid tähele panemata. Säärased avaldused ilmnesid peamiselt siis, kui pulmi korraldati. Pole ime, et sellega kaasnevad igasugu tavad. Tänapäeva maailmas näib elu teist rada pidi käivat. Elu kulgeb omasoodu ja piirid on valla.

Õnneotsingud. Just seda see raamat kajastabki. Morin rändab ringi, otsekui lootes, et kuskil on parem. Raamatu lõpuosas satub ta tagasi sinna, kus ta varemgi oli, Erna ligidusse. Tiirutab ja tiirutab, vahepeal vihkab, vahepeal armastab. Keeruline on see inimloomus.

Stiilist ka. Üks asi, mis kohati segadusse ajas, oli jutustaja ehk Morini mõtete avaldamine. See silmapilk, mil otsekõnest sai sisemonoloog, jäi tihti märkamata ja siis tuligi natuke tagasi minna ja vaadata, kus jutumärgid lõppesid. Sisekaemused olid sageli suunatud teistele, kõnetades kaaslast. Seega sain lugejana teada, mida Morin mõtles, aga välja ei öelnud. Huvitav, et teos on kirjutatud esimeses isikus. Teadagi, see aitab peategelasele paremini naha vahele pugeda ja temaga samastuda, kuid nii kaotame ka objektiivsuses. Maailm muutub ka pisut kitsamaks, kuna näeme seda vaid läbi ühe inimese silmade. Erna pähe oleks küll tahtnud hea meelega ronida, et teada saada, millist meest ta siis ometigi armastas ja kas tal oli Soomes lastekasvandus. Ermsigi oleks võinud lähemalt tutvustada, kuna tema motiivid ja teod jäid sageli kummaliseks. Aga eks ta minu kiiks ole, kuna ise vahetan vaatepunkti (point of view) oma romaanis üpris tihti. Et ikka kõik pooled esindatud oleks. Samas, lugejatele meeldib, kui on üks tegelane, kellele kaasa elada ja keda läbi raamatu jälgida. Siit ka väljakutse, mida ka Bathis mõnikord arutasime: kuidas panna lugeja kaasa elama, kui peategelane on ebameeldiv tegelane? Kas Sina tead?

Asi, mida arutada: vaatepunkt, jutustaja roll. Esimene, teine, kolmas isik. Vahelduv, staatiline. Kõiketeadev jutustaja või üks kindel isik. Mitu jutustajat? Kas keegi üleüldse teist isikut kasutab? Olen tähele pannud, et see on haruldane, sest kes tahaks kirjutada stiilis “Sa ärkasid täna hommikul ja mõtlesid, et oled unustanud päikese värvi.” Ja nii terve raamat. Sina, sina, sina. Tõsi, Bathis kirjutas üks meie grupi liige armastuslugu, mis kohati kasutas teist isikut. Siis, kui peategelane meenutas ühiseid meeldivaid sündmusi.

Ja kas mõiste “vaatepunkt” kõlab üldse keeleliselt hästi? Enamik vestlusi loomingu ja kirjutamise teemal toimus mul inglise keeles, nii et ma ei pruugi mõistetes väga kodus olla.