Tag Archives: armastus

Hilisõhtune stseen jalgratastega

Koht: Kadaka ja Akadeemia rist, autoteel valgusfoori lähedal

Kes: 2 jalgratturit, kes on viivuks peatunud, ning 3 kilekottidega keskealist meest, kes mööduvad (kergete parmu tunnustega)

Mis toimub? Ratturid vahetavad head-ööd suudlusi, et siis linna teistesse otstesse tagasi kihutada.

Mööduv mees: “Noh, panete käe püksi ka? Leidsite ka koha, kus armastada!”

Meesrattur: “No ja panemegi! Mis on? Kas kadedus on peal?”

Mööduv mees (natuke ehmunult): “Ei-ei!”

Meesrattur: “No ilmselgelt on kadedus! Ega muidu ju ei ütleks midagi.”

Mehed pomisevad veel midagi, pööravad korra ümber, vaatavad. lahkuvad.

Naisrattur vaid naerab.

 

Advertisements

Puhastumine ja uus elu

Esmaspäeval sõin veel Saidafarmi mõnusat juustu ja teisipäeval hävitasin viimased koduleiva jäänused. Edasi? Köögi- ja puuviljad ning viimaks paast. Juba nädala alguses sõin palju värsket kraami ja nautisin seda täiel rinnal. Kolmapäeval kogesin kahte elu parimat trenni: tantsuliigutused zumbas tulid ülima kergusega ja kõik õnnestus ning joogas suutsin painutada kaugemale kui tavaliselt, saavutades paaris harjutuses uue taseme. Neljapäevane metsajooks oli mõnus ja rahulik, nii et seegi pakkus meeldiva elamuse. Seda ehk ka seltskonna tõttu. Oh, elujooksjad! Reede hommikul sõin ühe apelsini ja kiivi ning siis läksin üle teedele ja veele. Reedene zumba oli samuti ülimalt kerge ja viimaks olen ma hakanud aru saama, miks treener kogu aeg nii särav on ja kõik naudib. Õnnelik olles on see ju imelihtne. Pärast saunas hakkas natuke katus sõitma, aga jõudsin kenasti koju ikkagi. Laupäev, teine paastupäev, möödus elujooksjatega Pedassaarele matkates. Natuke külm oli, aga samas täitsa tehtav ja enesetunne oli veel hea. Õhtul sai veel Estonias kontserdil käidud. Tore, tore, tore. Täna lõuna paiku jõin pool liitrit astelpajumahla ja nüüd ootab kapis isepressitud kapsa-peedimahl, hiljem ka hapukapsa-peedisalat. Täitsa lõpp, kuidas ma seda toorest kraami armastan! Hetkel asun ka kakaovõid tellima ja üsna varsti teen ise tooršokolaadi. Mulle täitsa meeldib see uus trend, mispraegu elujooksjate seas levib. Täna kasutasin ära ka sünnipäevaks saadud Apollo kinkekaardi ja tegin end veel õnnelikumaks kahe Aive Luigela raamatuga “Targalt toitudes terveks” (1. ja 2. osa).

Miks paast? Tundsin, et on aeg puhastuda. Elujooksus olime ka rääkinud, et märtsis võiks üheskoos paastuda. Viimaks oli ikka nii, et mina ja Kristjan selle ette võtsid, kuigi paar inimest puudutas seda veel õrnalt, olles pisut ka moraalseks toeks. Järgmisel nädalavahetusel on lihavõtted, nii et tuli enne ära teha. Samuti pole veel ka tõsisem jooksuhooaeg alanud. Ja üldse, noh, kevad! Puhastumise ja uute alguste aeg. Vana saast välja ja uus hea sisse.

Kuidas keha reageeris? Kolmapäeval tekkis väike köha ja laupäeval ehk paastu esimesel päeval tuli kimbutama nohu, mis siiani taandunud pole. Paastuaegsed ööd on olnud väga rahutud ja külmad ja nohused, aga selles on oma osa kindlasti ka ärevusel (heas mõttes) ja vannitoas kolistavatel kassidel, kes reedel sisse kolisid. Peavalu minuni ei jõudnud ja üleüldse on väga rõõmus olla, kui nohu välja arvata.

Mis edasi? Mõnda aega mul lihaisu pole ja arvan, et jätkan sel rajal, kuhu juba astunud olen, ehk eelistan võimalikult vähe töödeldud ja naturaalset toitu. See tekitab lihtsalt niivõrd hea enesetunde. Liha, kala – jah, natuke ikka, aga suurimad neelud käivad köögiviljade (eriti peet) ning talukohupiimade järele. Mmm, talujogurt murakamoosiga. Mul on ka väga palju erinevaid jahusid – oder, kaer, rukis, mais, riis, tatar, speltanisu – ning kavatsen edaspidi vaid neid kasutada. Mmm, nii hea, nii hea.

Isikliku elu kohta võin nii palju öelda, et kuigi une- ja söögimustrid on ärevusest ja õnnetundest häiritud, siis … parafraseerides Hurts’i lugu “Better Than Love”: 

Every second is a lifetime /…/

And it feels better than love

Seda, et ma pole elu sees nii õnnelik olnud. Kogu maailm tundub ilusam ja ma olen avatud, nii avatud. 

Kassiarm

Täna käisin jälle Kassiabis koristamas nagu kolmapäeviti ikka. Üllatusin. Nii siirast rõõmu ja kiindumust pole ammu kohanud. Jaša on hall kassipoiss, kelle käpp on katki. Ta hoiab seda käppa üldjuhul ikka üleval, aga suudab väga hästi hüpata. Hiljuti selgus arsti juures ka see, et tal on luumurd ja loomaortopeedid nuputavad praegu, kuidas sellega tegeleda. Haige käpa pärast veedab Jaša aega puuris. Kui koristamas käime, laseme ka teiste sekka põrandale muidugi. Täna tahtis ta pai saada. Istus tooli peal ja ootas. Tegin. Siis sattus ta nii hoogu, et hakkas üha enam lähedust otsima, üritades oma haigete käpakestega mööda mind lausa üles ronima hakata. Kükitasin põrandale, et nägu talle lähemal oleks ja ta pani mulle käpad ümber kaela, jätkates valju nurrumist. See elusolend oli õnnelik, et sai minuga aega veeta ja ta kallistas nii ennastunustavalt, et ma heldisin. Samas, minu enda Mjauki on hakanud ka võõristusest üle saama ja käib mitu korda päevas pai küsimas. Peaga müksamine meeldib talle ka. Kui koju tulen, siis Miu tavalisetl magab, aga Mjaukike juba ootab. Selline hellahingeline olendike. Homme tuleb mulle üks kassilaps hoiukodusse elama. Arvata on, et järgmine kaunishing, kellega hellusi vahetada. Oh, kassid!

Mida ma vajan

Ühe vestluse järgselt hakkasin mõtlema ja arvan, et nuputasin välja, mida ma tahan/vajan. Praegusel eluhetkel pole mul arvatavasti vaja elukaaslast (olgugi et varsti saan korterinaabri, aga see pole sama), aga mul on vaja kaaslast, kellega aeg-ajalt kohtuda ja mõnusalt aega veeta, mõnikord külaski käia ja ööseks jääda. Üksi kassidega elamine tegelikult sobib mulle, kuigi mõnel õhtul võiks olla ka võõrast hinge- ja kehasoojust ligi.

Üksi on mõneski mõttes lihtsam, kuna peab vaid iseendaga (minu puhul ka kassidega) arvestama. Olen näiteks oma toitumist päris korralikult muutnud. Käisin läbi ka kerge taimetoitluse faasi, mil õppisin ise kaerapiima tegema, kuna taimetoidumessil maitstu oli ülihea. Nüüdseks olen piimatoodete juures tagasi, aga mitte iga suvaline asi ei sobi. Ostan talutooteid. Nopri, Saida, Pajumäe – minu põhilised lemmikud, mida ka suurematest poodidest saab. Nopri talupiim ja Saida magus kohupiim – oh, kui hää! Praegu olen naturaalsema toidu faasis. Valmistoitu ei tarbi, kuna seal on igasugu jura sees. Viimasel elujooksjate kogunemiselgi võttis Kristjan taskust mingi E-ainete tabeli ja teatas, et salatis on 5 eriti ohtlikku ainet. Tore, et see minu salat polnud. Poesalatid on juba ammu üpris vastikuks muutunud. Minu põhimõte on võimalikult vähe töödeldud toitu süüa ning see tähendab ka palju isetegemist. Umbes kuu tagasi lõpetasin poest leiva-saia ostmise, kuna seda küpsetan nüüd ise. Tellisin Kaarli talukaubast ka hunniku erinevaid jahusid ja seemneid ning olen hästi varustatud. Sügavkülmas olev poejäätis sai õnneks otsa ning nüüd on isetehtud kõrvitsamaius ootamas. Piparkooke olen vaid enda tehtud taignast küpsetanud. Põhiliselt on toidud üpris lihtsad, pole ammu mingi retseptiga mänginud. Aga eile sõin õhtuks kapsa-sibula-peedi salatit ja ahjuforelli. Kusjuures, see forell oli Eestist, ühest kalatalust.

Väited, et kodus ei jõua süüa teha, minu puhul ei kehti. Jõuab, kui hästi planeerida. Ega iga kord peagi ülikeeruline gurmeeroog olema. Suurima hea meelega näksin erinevaid puuvilju ja ka porgandeid. Mõnus on olla. Samas, poes on juba keerulisem käia, sest lettide arv, kust ma midagi söömiskõlbulikku saaks, on tunduvalt kahanenud. Sai-leib, maiustused, jäätised, krõpsud, valmistoidud ja sageli ka lihatooted jäävad minust puutumata. Haapsalus Kastani poes käies tundsin üpris suures poes, et polegi eriti midagi osta. Talukohupiimasid neil kah polnud.

Näide õhtusöögist

Nii et vajan head kodutoitu ja meest, aga ta ei pea minuga koos elama. Lihtsalt, et oleks kuskil keegi selline olemas, kellele mõelda ja kellega kohtumist oodata.

Magama koos, üles üksi

Eile Elujooksu laagris madratsil pimedas võimla lage vahtides ja uinumisasendit otsides mõtisklesin natuke magamisasenditest. Olen harjunud kahekesi ühe teki all magama ning seepärast on ka keha vastavalt sätitud. Meil (mul) on oma kindel asend, milles alati toimib. Samas on ka natuke teisi variante, aga üldjuhul oleme mõlemad külje peal ning lusikapoosis ehk üks kallistab teist selja tagant. Hommikuks aga olen selili ja endisest ühisasendist pole midagi järel. Magama lähme koos, üles ärkame üksi. Inimene on üksi. Inimese mina jääb alati temaga. Üldjuhul on aga nii, et üksi ärgates läheb käsi ikkagi automaatselt kallima ümber. Lähedus. Tore asi. Tekib turvaline tunne, olgugi et teki all väga ohte nagunii polegi. Seal on mõnus soe.

Samas olen ma üpris üksildane inimene, kes suudab päevi vaid enda seltskonda nautida. Aga just päevi. Õhtul läheb natuke kõhedaks ja tahaks ikka koos voodisse pugeda. Öö varjud on kahekesi vastuvõetavamad.