Musterkass Blacky

Tahtsin Blackyt kiita, enne kui ta päris oma koju läheb ja minu mälestustesse jääb. Kodu ootab teda juba kahe päeva pärast. Kassipoiss Blacky oli haige ja esialgu oli tableti andmine ikka üpris keeruline protseduur. Segasin toiduga, aga olid ka ajad, mil ta ise ei söönud, ja siis olin nii mina kui ta ise ravikonservi ja tabletipuru täis. Palju kasulikku läks kaduma. Vahepeal õppis ta tableti välja sülitamise ka selgeks, kuivõrd kassid üldse sülitada saavad. Kassidel pole ju huuli. Nüüd on nii, et võtan Blacky sülle, topin tableti suhu ja ta neelab selle ise eeskujulikult alla. Ei pea isegi mitte sundima. Ja üldjuhul läheb ta pärast tableti võtmist ka sööma-jooma, otsekui teades, et seda tabletti tuleb koos toiduga võtta. Miule on ussirohu andmine küll palju keerulisem. Mjaukiga pole me veel nii kaugele jõudnud. Ta laseb end paitada, päris pikalt kusjuures, aga süllevõtmine veel kõne alla ei tule. Karvapall järgib oma suure sõbra Mjauki eeskuju. Viimati, kui ta sülle võtsin, sain peopessa suure veritseva kriimu. Tuleb talle veel aega anda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s