Läbi hädade rõõmudeni

Blacky

Enne jõule muutus olukord üpris kriitiliseks. Blacky oksendas ja tal oli verine kõhulahtisus. Hirmujutud kassikatkust tulid kohe kummitama. Aga kuidas? Ta oli ju vaktsineeritud. Nii me 20. detsembril kliinikusse läksimegi. Ja nii 3 päeva järjest. Hommikul tilguti alla ja õhtul taas koju. Giardia, sooleparasiit, lisaks veel ussid. Kolisin Blacky vannituppa, kuna sealt oli lihtsam neid kohutavaid loike koristada. Lisaks pesin ära ka suleteki, mitu lina ja pleedid, kuna eelnevalt jõudis ta juba mitmesse kohta häda teha. Ühel ööl käis ta ka minu voodi kõrval oksendamas, justkui andes teada, kui haige ta on.

Blacky haigena

22. detsembri õhtul saatis arst meid taas kord koju ja ütles, et tulgu 27. detsembril tagasi, kui paremaks ei lähe. Tervelt 4 päeva ilma tilgutita. Mõttes palvetasin, et ta ise jooma hakkaks, et vältida vedelikupuudust. Seda ta õnneks natuke tegi, limpsas natuke vett. Toitu, ravikonservi ja ravikrõbinaid ei tahtnud aga üldse näha. Ainult kössitas nurgas ega lasknud ligi. 22. õhtul tulin jõulupeolt ja jõudsin väikse läbimurdeni. Ta lubas end kaugelt paitada. Võtsin käsna ja üritasin teda puhtamaks pesta.

Peagi sain Blacky ka sülle võtta. Ostsin väikse süstla, mille peal kirjas “mothering kit” ja toppisin selle ravikonservi täis. Konservi sisse segasin Synbioticu kapsli sisu. 23. ja 24. detsembri veetsingi Blackyga vannitoa põrandal istudes ja talle toitu kurku surudes. Vahepeal lugesin talle luuletusi ja ootasin, et ta sööma hakkaks. Jõululaupäeva öösel tulin perekondlikult istumiselt ja seejärel jäin vannitoa põrandal, kass süles, peaaegu magama.

25. detsembri hommikul juhtus väike jõuluime ja Blacky hakkas ise sööma. Tableti andmisega tulin ka toime. Ja juhtus ka see, mida kõik haige kassiga kassiabilised pikisilmi ootavad: junnid hakkasid taas kuju võtma, ei olnud enam vedel löga. Vannitoas hakkas haisugi vähemaks jääma. 27. detsembril kolisin Blacky väiksesse tuppa ja sain viimaks ometi vannituba tuulutada. Kui uksed mõlemalt poolt kinni, pole seal üldse õhku.

Kui Blacky tuppa panin ja ta tervemaks sai, kadus hellusevajadus natuke ära. Haigena tahtis ta palju rohkem sülle ja vajas lähedust. Siiski, nüüd, kui toas põrandale istun, tuleb ta mõne aja möödudes ise minu juurde, kuigi on ka neid hetki, kui teda mööda tuba taga ajan ja alles siis raudsesse haardesse saan. Nüüd saame üpris hästi läbi ja vahepeal Blacky lausa nutab oma üksinduse üle ja ootab, et ma talle külla läheks. Pisike mängib ka suure rõõmuga, otsekui teades, et uus kodu on tal juba ootamas. Jah, just nii! Huviline pole veel kahjuks vaatama jõudnud, aga olevat esimesest silmapilgust pisipoissi ära armunud. Nüüd loodan vaid seda, et Blackyl nahaseent pole, sest muidu on terve mu kodu ja kassid ohus, mu enda nahast rääkimata.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s