Daily Archives: detsember 25, 2012

Kiisust ja giardiast

Blacky ja Karvapall potsatasid üle mu ukseläve teisipäeval, 18. detsembril. 5-kuused kassipojad, kes vajasid sotsialiseerimist ehk inimesega harjutamist. Sestap ei olnudki veider, et nad esialgu diivani taha peitusid ja eemale hoidsid. Samas, Karvapall leidis üpris kiirelt tee mu voodisse ja Blackygi kükitas vaiba peal. Ja siis jäi ta haigeks. Esialgu ei saanud arugi, kelle okse- ja kakaloigud need olid. Pesin masinas ära suleteki ja padja ja lina. Vaatasin talle otsa ja lubasin, et ta saab terveks. Kiisu oli õnnetu. Öösel oksendas mu voodi kõrvale, justkui andes teada, et on haige. Neljapäeval helistasin Vilde tee kliinikusse ja keskpäeval me taksoga sinna sõitsimegi. Blacky jäi tilguti alla. Viisin ta ka kahel järgneval päeval tagasi. Hommikul sisse, õhtul välja. Bussis ja autos kiisu karjus. Kurbusest.

Laupäeval saatis arst meid koju ja andis tabletid kaasa. Mõtlesin hirmuga, et mul seisab ees võimatu ülesanne. Kui teda esimest korda puuri toppisin, et arsti juurde minna, hammustas ta mind nii valusasti näpust, et verd pritsis ja ma hakkasin nutma. Valu levis lausa küünarnukini välja. Tegelikult tuleb kassi ikka turjast tõsta. Oligi aeg see ära õppida. Ja siis juhtus ime. Tulin laupäeva öösel pärast ühte elujooksu jõulupeolt ja läksin vannituppa kiisut vaatama. Ta lasi endale pai teha. Pesin teda käsnaga. Nagu arst ütles, kass ei pese ennast, kui tal on väga paha olla. Siis tuleb teda aidata. Hämmeldunult paitasin kiisut. Esialgul kaugelt, hiljem lähemalt. Leebus. Pühapäeval istus juba süles ja kannatas ka selle välja, kui talle süstlaga toitu kurku surusin. Ise ta ju ei söönud. Ainult vett limpsis natuke.

Paai päevaga saime suuremateks sõpradeks. Istusin Blackyga päris pikalt vannitoas põrandal ja hoidsin teda süles. Lugesin luuletusi ja tema kuulas. Pärast jõululaupäeva söömingut oleksin paar korda äärepealt sinna põrandale magamagi jäänud.

Blacky

Katsusin ta kondist keha. Ta pidi kindlasti sööma hakkama, et parasiitidega võidelda. Giardia ja ussid ka veel. Lausa müstiline. Vaktsineeritud ja opilgi käinud kass, aga parasiidid sees. Jälgin nüüd ärevalt ka tema õde Karvapalli ja teisi kasse. Vedel kaka poleks kindlasti hea märk. Igatahes, Blacky hakkas täna hommikul ise sööma, kui süstlaga toitmisest korra pausi tegin. Läks krõbinakausi juurde ja sõi. Ma ei julgenud liigutadagi. See heli oli lausa jumalik. Tabletigi andsin täna raskusteta ära. Kõik läheb paremuse poole. Viimaks. “It’s about to get worse before it gets better” nagu I Blame Coco laulis. Loodetavasti läheb kõik hästi ka muudes elusfäärides. Armastust, ma palun armastust.

Advertisements