Minu lapsed ongi kassid

Mis teha, kui süda heldib just pisikeste karvakerade peale. Lugesin jälle mitmeid Kassiabi hoiukodude blogisid ja hakkasin oma pesakonda igatsema. Neli usaldavat hingekest, kes alguses küll end radiaatori peale hunnikusse kuhjasid, said kahe kuu (kõige kauem minuga elanud kassipoeg) jooksul ikka väga omaseks ja kalliks. Ja neid on veel. Tänaval külmetamas, trepikodades kössitamas või isegi Balti jaama turul turvamehe kuulide eest põiklemas, nagu ma kuulnud olen. Jõulud ja lumi teevad mu isegi veel pehmemaks kui tavaliselt. Nii külm on ju! Päästan maailma väikeste juppide kaupa. Väikeste karvaste juppide kaupa. Kassid lihtsalt lähevad hinge. Näiteks, kui nutta tahan, loen mõne hüljatud kassi lugu. Pisarad voolavad ja samal ajal otsin ID-kaarti, et neile raha annetada. Emainstinktid löövad välja, nii et varsti võtan võib-olla uued õnnetud puntrad sooja ja kasvatan nad toredateks kiisudeks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s