Mida ma vajan

Ühe vestluse järgselt hakkasin mõtlema ja arvan, et nuputasin välja, mida ma tahan/vajan. Praegusel eluhetkel pole mul arvatavasti vaja elukaaslast (olgugi et varsti saan korterinaabri, aga see pole sama), aga mul on vaja kaaslast, kellega aeg-ajalt kohtuda ja mõnusalt aega veeta, mõnikord külaski käia ja ööseks jääda. Üksi kassidega elamine tegelikult sobib mulle, kuigi mõnel õhtul võiks olla ka võõrast hinge- ja kehasoojust ligi.

Üksi on mõneski mõttes lihtsam, kuna peab vaid iseendaga (minu puhul ka kassidega) arvestama. Olen näiteks oma toitumist päris korralikult muutnud. Käisin läbi ka kerge taimetoitluse faasi, mil õppisin ise kaerapiima tegema, kuna taimetoidumessil maitstu oli ülihea. Nüüdseks olen piimatoodete juures tagasi, aga mitte iga suvaline asi ei sobi. Ostan talutooteid. Nopri, Saida, Pajumäe – minu põhilised lemmikud, mida ka suurematest poodidest saab. Nopri talupiim ja Saida magus kohupiim – oh, kui hää! Praegu olen naturaalsema toidu faasis. Valmistoitu ei tarbi, kuna seal on igasugu jura sees. Viimasel elujooksjate kogunemiselgi võttis Kristjan taskust mingi E-ainete tabeli ja teatas, et salatis on 5 eriti ohtlikku ainet. Tore, et see minu salat polnud. Poesalatid on juba ammu üpris vastikuks muutunud. Minu põhimõte on võimalikult vähe töödeldud toitu süüa ning see tähendab ka palju isetegemist. Umbes kuu tagasi lõpetasin poest leiva-saia ostmise, kuna seda küpsetan nüüd ise. Tellisin Kaarli talukaubast ka hunniku erinevaid jahusid ja seemneid ning olen hästi varustatud. Sügavkülmas olev poejäätis sai õnneks otsa ning nüüd on isetehtud kõrvitsamaius ootamas. Piparkooke olen vaid enda tehtud taignast küpsetanud. Põhiliselt on toidud üpris lihtsad, pole ammu mingi retseptiga mänginud. Aga eile sõin õhtuks kapsa-sibula-peedi salatit ja ahjuforelli. Kusjuures, see forell oli Eestist, ühest kalatalust.

Väited, et kodus ei jõua süüa teha, minu puhul ei kehti. Jõuab, kui hästi planeerida. Ega iga kord peagi ülikeeruline gurmeeroog olema. Suurima hea meelega näksin erinevaid puuvilju ja ka porgandeid. Mõnus on olla. Samas, poes on juba keerulisem käia, sest lettide arv, kust ma midagi söömiskõlbulikku saaks, on tunduvalt kahanenud. Sai-leib, maiustused, jäätised, krõpsud, valmistoidud ja sageli ka lihatooted jäävad minust puutumata. Haapsalus Kastani poes käies tundsin üpris suures poes, et polegi eriti midagi osta. Talukohupiimasid neil kah polnud.

Näide õhtusöögist

Nii et vajan head kodutoitu ja meest, aga ta ei pea minuga koos elama. Lihtsalt, et oleks kuskil keegi selline olemas, kellele mõelda ja kellega kohtumist oodata.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s