Surmahirm

Olen viimasel ajal tähele pannud, et kohati valdab mind hirm surma ees. Ei, ma ei usu maailmalõppu. Ei, ma ei karda enda pärast. Taipasin, et olen juba nii vana, et ümberringi hakkavad lapsepõlvest tuttavad sugulased ära surema. Paratamatus. Iga kord, kui telefon heliseb kellaajal, mil tavaliselt kõnet ei ootaks, käib must läbi võpatus. Kerge, aga siiski tajutav. Aimdus, et midagi pole õigesti. Ma tean väga hästi, mis mu surma suhtes tundlikuks muutis, aga kui ma õigesti mäletan, siis säärased võpatused olid olemas juba enne jaanuarit.

Inimesed, kes tunnevad end vanana, on vanad. Eile nägin jupikesi ühest dokumentaalfilmist “Vanaduse vastu”. Ühe katse käigus selgus, et kui vanurid elasid, nagu nad oleks veel noored (neil oli 50ndate õhustik korralikult taastatud ehk nad reisisid selleks minevikku) ning saavad iseendaga hakkama, siis nende tervis muutubki paremaks. Kavatsen veel pikalt noor olla.

Advertisements

One response to “Surmahirm

  1. Ma mäletan, et kunagi ammu kui ma arengupsühholoogiat õppisin siis seal räägiti, et surmaga leppimisel on 5 staadiumit: 1) Eitus (20. aastased, seei juhtu minuga) 2) Viha (30+, see ei tohi minuga juhtuda) 3) Tingimine (40-50 a, saaks veidi veel) 4) Depressioon (60 a, see juhtub minuga ka) 5) omaksvõtt (70+, mis siis ikka).
    Sama pidi ka dramaatiliste sündmustega toimetulekus juhtuma. Aga mis ma tegelikult tahtsin öelda, mul ka ikka vahel käib see surmahirm läbi. Pai ka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s