Röstsepiku kujust

Mere puiesteel oma kodubussi oodates avasin äsja vanalinna Rimist ostetud röstsepiku ja sõin paar viilu ära. Seljatatud oli enam kui kaks tundi trenni ja kõht nõudis oma. Aga see pole tegelikult üldse teema. Röstsepik. Sepik nagu sepik ikka, aga kandilise kujuga. Nagu röstsai. Rebisin nisuidudega viilu küljest tüki. Olen ju ka klassikalise kujuga sepikut röstinud. Rösterisse sobib kõik. Spetsiaalset kandilist viilu on lihtsalt kergem kätte saada, kuna ei pea näppudega urgitsema minema ega kahvliga torkima. Rääkimata siis rösteri tagurpidi keeramisest ja terve köögi puruga täis raputamisest. Pisikesed “tavaviilud” on aga samuti maitsvad. Nii jõudiski mõttekäik nii kaugele, et hakkasin juurdlema, kui tasuv oleks leiutada uutmoodi kujuga röster. Selline, mis sobib näiteks Tallinna peenleivale. Madalam. Sellised mõtted siis bussipeatusest.

Advertisements

One response to “Röstsepiku kujust

  1. Paistab, et ka sinus on leiduripisik olemas ning mõte, madal röster, pole üldsegi paha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s