Magama koos, üles üksi

Eile Elujooksu laagris madratsil pimedas võimla lage vahtides ja uinumisasendit otsides mõtisklesin natuke magamisasenditest. Olen harjunud kahekesi ühe teki all magama ning seepärast on ka keha vastavalt sätitud. Meil (mul) on oma kindel asend, milles alati toimib. Samas on ka natuke teisi variante, aga üldjuhul oleme mõlemad külje peal ning lusikapoosis ehk üks kallistab teist selja tagant. Hommikuks aga olen selili ja endisest ühisasendist pole midagi järel. Magama lähme koos, üles ärkame üksi. Inimene on üksi. Inimese mina jääb alati temaga. Üldjuhul on aga nii, et üksi ärgates läheb käsi ikkagi automaatselt kallima ümber. Lähedus. Tore asi. Tekib turvaline tunne, olgugi et teki all väga ohte nagunii polegi. Seal on mõnus soe.

Samas olen ma üpris üksildane inimene, kes suudab päevi vaid enda seltskonda nautida. Aga just päevi. Õhtul läheb natuke kõhedaks ja tahaks ikka koos voodisse pugeda. Öö varjud on kahekesi vastuvõetavamad.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s