Magama koos, üles üksi

Eile Elujooksu laagris madratsil pimedas võimla lage vahtides ja uinumisasendit otsides mõtisklesin natuke magamisasenditest. Olen harjunud kahekesi ühe teki all magama ning seepärast on ka keha vastavalt sätitud. Meil (mul) on oma kindel asend, milles alati toimib. Samas on ka natuke teisi variante, aga üldjuhul oleme mõlemad külje peal ning lusikapoosis ehk üks kallistab teist selja tagant. Hommikuks aga olen selili ja endisest ühisasendist pole midagi järel. Magama lähme koos, üles ärkame üksi. Inimene on üksi. Inimese mina jääb alati temaga. Üldjuhul on aga nii, et üksi ärgates läheb käsi ikkagi automaatselt kallima ümber. Lähedus. Tore asi. Tekib turvaline tunne, olgugi et teki all väga ohte nagunii polegi. Seal on mõnus soe.

Samas olen ma üpris üksildane inimene, kes suudab päevi vaid enda seltskonda nautida. Aga just päevi. Õhtul läheb natuke kõhedaks ja tahaks ikka koos voodisse pugeda. Öö varjud on kahekesi vastuvõetavamad.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s