Maraton. Jälle. Joostud.

Viimaks olen hakanud paremini pihta saama väitele “See ei ole distants, mis on hull, vaid see pikk aeg, mille rajal veedad”. Enne arvasin pigem, et maratonidistants on lihtsalt sedavõrd üüratu, et seda mitte igapäevaselt läbida. Nüüd mõtlen rohkem ajast. Neist tundidest ja minutitest ja sekunditest, mille jooksul eneseületus toimub. Tõepoolest oleks palju mõnusam, kui jõuaks 3 tunniga kauaoodatud finišijooneni. Pärast seda maagilist joont hakkab tüdimus ja tülpimus kummitama ning igasugused hädad tulevad kallale. Keha energiavarud on ammendumise piirimail ning edasi viivad vaid tahtejõud ja energiageel. Ometigi saab ka see ükskord läbi ja isegi sääraste raskete hetkede kõrval on võimalik kogeda ka ülikergeid, mil samm võlujõul kepsakamaks muutub ja kilomeetrid märkamatult selja taha kaovad.

Veetsin SEB Tallinna maratoni rajal 4 tundi ja 15 minutit. 12 minutit vähem kui eelmisel aastal. Plaanis oli kiiremgi läbimine. Alustasingi hoogsamalt, 4 tunni tempomeistri sabas. Esimesel ringil olin päris mitu kilomeetrit temast ja grupist suisa eespool. Eneselegi üllatuseks. Hiljem maksis see kätte ja väsisin ära. Olin liiga kiirelt edasi läinud. Kuidas see üldse juhtus? Ühel hetkel vaatasin, et Karl oli kõvasti ettepoole jõudnud. Asusin teda jälitama. Särgisabast kinni ei saanudki. Hoopis tempogrupp püüdis minu kinni ja lõpetasime esimese ringi üpris lähestikku (tõsi, jäin natuke maha, aga nad vähemalt paistsid!). Siis kannatuste rada algaski. Ühtäkki olid päkad valusad ja hiljem hakkasid ka põlved tunda andma. Veider. Põrnitsesin vihaselt oma roosasid Asicsi tosse, mis peaks vajalikku tuge ja amortisatsiooni pakkuma. Võib-olla polnud need siiski süüdi. Asfalti oli ikka kuradi palju. Šnelli park oli vast ainuke koht, kus ei olnud põlvelõhkujast betooni.

Pirita sillal võtsin geeli ja tõmbasin lausa raja kõrvale, et seda pakki lahti sikutada. Seejärel jalutasin natuke aega, sõin geeli ja rüüpasin topsist vett peale. Paar järgmist kilomeetrit läbisin geelilaksu all. Oli küll valus, aga samas kerge edasi minna. Jalutasin igas järgmises joogipunktis. Mõtlesin kogu aeg sellest, et umbes 3 kilomeetri pärast saab jälle kõnnipausi teha. Ühel hetkel tuli selja tagant Karl. Jooksime. Siis jäi ta minust maha. Sundisin end finiši poole minema. Oh, kui õnnis oli taas vanalinnas olla! Kaugelt Piritalt tulles tunduvad need kirikutornid ikka kohutavalt kaugel. Lähemale ei jõua ka kuidagi!

Sel aastal olen mõningasest ootamatust põlvevalust hoolimata paremini taastunud kui esimesel maratonil. Pärast jooksu nautisin maratoni alas massaaži ja kuulasin jutte sellest, kuidas esimesed lõpetajad olid massaažitelgis krampides värisenud ega olevat ühtki puudutust rahulikult taluda suutnud. Tundub, et pääsesin üpris kergelt. Jalad olid puised ja põlveliiges väga hästi ei paindunud, aga ei midagi nii õudset. Läksime elujooksjatega ka muljetama ja seal sai saunaski käidud. Pühapäeva õhtul pugesin varakult põhku. Esmaspäeval ei kummitanud eelmise aasta õhetus ja palavikutunne, aga käisin imeliku sammuga, kuna paremat põlve polnud üldse mugav kõverdada. Õhtul külastasime infrapunasauna ja käisin veel trennis nimega “süvavenitus”. See kulges oodatust paremini: kartsin, et reie nelipealihase venitamine võib põlve tõttu valus olla, aga ei olnudki. Täna oli veelgi parem, liikusin juba nagu normaalne inimene ning suutsin isegi tantsulise zumba-trenni valudeta kaasa teha. Ahjaa, Arthrostop kreemi ja jäägeeli määrisin ikka ka korralikult. Lisaks manustasin Arthrostop liigesetablette, kaltsiumit ja magneesiumit. Spordijooki olen viimaste päevade jooksul ka korralikult tarbinud. Krampidest ei tea ma midagi. Tore.

Vaimses tasapinnas juhtus see, mis pikemate jooksude puhul ikka mind kummitama tuleb: vihkasin ennast ja maratoni ja jooksmist üldiselt. Mõtlesin katkestamisest. Palju. Aga ei teinud seda. Pole kunagi teinud. Vist ei suudagi? Ego ei luba. Muidugi lähen lõpuni välja. Tempot võtsin küll vähemaks ja hakkasin rohkem tehnikale mõtlema, kui raske hetk kätte jõudis, aga muud ei midagi. Pärast finišit, või isegi paar kilomeetrit varem, jooksurõõm naasis ning heietasin plaane järgmistest pikkadest distantsidest. Muidugi tahan ma seda kõike uuesti teha! Ma tahan uuesti valu ja surma ja tüdimust tunda … ja need ületada, et jõuda rõõmu ja õnnetundeni. Ma olen õnnelik, et olen jooksja. Soovin ka kiiremini vudida. Et see aeg liiga pikaks ei veniks. Seepärast hakkangi talve teises pooles ja kevadel kiirusliku vastupidavuse treenimisega tegelema. Seda ikka Inglismaal – riigis, millest saab kahe nädala pärast mu eneseavastamise ja leidmise maa. Õpin kirjanikuks.

Advertisements

One response to “Maraton. Jälle. Joostud.

  1. Jõudu uute eneseületustega (ega muu vist edasi viigi)! 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s