Istanbul jne

 

Allpool väike pildiline kokkuvõte Istanbuli reisist (23. juuli – 1. august). See pakkumine tuli ootamatult ja kandideerisime Karliga kärmelt ning kindlustasimegi endile projekti välismaal. Turismireisist on see selles mõttes parem, et transpordist saab 70% tagasi. Lisaks näeb ka kohalikke (korraldajad) ning on võimalik nendega otse suhelda.

Oli palav, väga palav. Higi voolas pidevalt ojadena. Päeval üle 35 kraadi ja õhtul 27 kraadi sooja. Lämbe. Hommikuks oli tavaliselt voodilinal ka higiloik. Paremaks muutis magamise see, kui enne unnesuikumist külma duši alt läbi käia ja märgade juustega põhku pugeda. Ometigi käisime igal hommikul ka jooksmas. Ei midagi kurnavat, kõigest pool tundi, aga see-eest voolas higi metsikult. Jätkasin ka jooksulaagrist omandatud shindoga, lisades mõned joogaharjutused. Praegu ongi pooleli raamatu “Harrastame joogat” läbitöötamine. Tagasi juurte juurde. Tagasi sellesse aega, mil olin 14. Raamat on sama. Kummalisel kombel juhtus nii, et leidsin selle raamatu taas üles alles nüüd. Õigupoolest otsisin seda juba varem, aga ju siis polnud aeg/mina veel küps. Ja siis läksin Keila raamatukokku ja seal see oligi!

Meeleolu oli Istanbulis vägagi kõikuv, varieerudes heliseva õnne ja võõristustunde vahel. Oli kummaline ja ma ei tundnud end alati just kõige paremini. Näis, et ma ei kuulu sinna. Kindlasti ma ei kahetse, et käisin, kuna õppisin enda kohta jälle midagi uut. Õppisin, et võib-olla olen säärastest vahetustest välja kasvanud. Minu jaoks keerles seal elu liiga palju alkoholi ümber. Põhifookus oli siiski õhtustel pidudel, mida enamik suure innuga ootas, mina aga pigem kartsin. Ei ole minu teema. Enam. Võib-olla pole kunagi olnudki. Olen pigem rahulike istumiste ja lauamängude inimene või siis hoopis see, kes soovib tantsida, olgugi et see tavaliselt välja ei paista. Niisama istuda ja juua tundub kuidagi nüri. Mis on selle mõte? Ei saa pihta. Alkohol pole mu sõber ka. Kohtume vaid harva, kuna ei näe põhjust temaga sõprust pidada. Istanbuli seltskonnale oli alkohol aga loomulik osa elust. Liigagi. Näiteks poolakatel oli ligi 10 viinapudelit kodunt kaasa võetud. Ja ma ei tundnud end seal koduselt. Hakkasin elujooksjaid igatsema. Tahtma tagasi nende inimeste rüppe, kelle elu kese on mujal, minu oma lähedal. Mõni pidu on aeg-ajalt tore, aga nädal aega jutti on minu jaoks juba liig. Mulle meeldib magada.

Inimesed joovad, et muutuda lõbusamaks ja avatumaks. Olen arvamusel, et saab ka ilma. Juhul, kui seltskond ja meeleolu ja kõik muu klapib. Siis on ehk toredamgi ja pärast mäletab kõike. Inimesed joovad, et olla keegi, kes nad ei ole; et võimendada oma isiksuse üht osa, mis muidu võib-olla välja ei tule. On ka teisi teid. Leian, et see on tee iseendast kaugemale. Ja ma ei taha kaugemale, on aeg iseenda sisse minna. Tunnistan, et võtan aeg-ajalt kokteili, aga ainult maitsva. Kanget jura, mida täisjäämise eesmärgil lürbitakse, väldin, sest sealt ei saa ma naudingut. Ei mingit.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s