Laupäevane ja pühapäevahommikune idüll

Laupäev möödus kui muinasjutt, olles harmooniast üleküllatud. Veetsime Karliga natuke Tallinnas aega. Alustasime Sadama turult, kus ka Liisi “Sööme ära!” turupäeval ringi uudistas. Meie köök sai rikkamaks punase basiiliku, sea kaelakarbonaadi (läks täna käiku ka!) ja Saida köömnetega juustu võrra. Meie kõhud testisid muu hulgas veini, kilupirukat, pulli muna, silmusid, erinevaid vorste, ilusat rohelist basiilikujuustu, roosimoosi ja seesamipastat tahinit (vähemalt tean nüüd, kust seda saada, kui peaks vaja minema; viimasel ajal on palju retsepte silma hakanud, kus see sees on). Turule järgnes lõunatamine Solarise Vapianos. Kõhupai. Sõin indiapärast pastarooga kanaga, kust ei puudunud ka mee-kurgi-mündikaste ja sain kõhu täis, peale näksisin veel laua peal potis olevat basiilikut. Karl nautis pestokattega pitsat ja sai ka kõhu täis. Jõime teed. Tassid olid mõnusalt suured. Seda ma hindan. Mingi väga huvitav teesõelasüsteem oli ka. Seda peab ise nägema, kirjeldada on raske. Keha söögivajadused rahuldatud, otsisime meelelahutusest Artisest. Vaatasime ära “Rotilõksu”. Reklaami järgi oleks oodanud midagi pisut enamat, midagi guyritchielikku, midagi sellist, kus juhus ja tegevus möllavad. Oli eestilik. Poliitik kaotas suure summa parteiraha pärast pidu ära ja kahtlustas 3 külalist, kes viimastena lahkusid. Need võeti siis kinni ja nad rippusid kuskil lasteaias käeraudadega ronimisseina küljes. Keegi ei tunnistanud süüd. Energiast imeti nad selle paari tunniga tühjaks. Kuidagi nõrgad tundusid. Aga samas oli see ehk just realistlik. Seekord nägi ka seda, et kinnipeetavad inimesed võivad püksi lasta. Mujal filmides kohanud pole. Ja lõpuks selgus muidugi, et poliitik oli ise raha ära peitnud, aga peo järelmõjude all selle unustanud. Vot. Veider oli. Aga me olime ikka veel idüllimeeleolus. Sõitsime koju ja tegime kaardimänguõhtu. Küpsetasin halvaakeeksi. Õppisin uue mängu. Tuhat. Strateegia. Siis sai laupäev läbi.

Pühapäeva hommik on alati selline veniv. Seega on ka söögiaeg pikemavõitu. Alustasime väikse salatiga. See oli üks neist “vaatan, mis kapis on, ja segan kõik kokku” variantidest, aga väga mõnus. Mungoaidud, värske kurk, meremari (kalamarja odavam võltsvariant), mozzarella, tuunikala, lehtsalat, sidrunimahl, oliiviõli, soola-pipart. Meelevaldsetes kogustes. Nämm!

Järgnesid Toidust&Trendist pärinevad mustikapannkoogid, mida serveerisin sea kaelakarbonaadiga (originaalis: suitsupeekon). Segasin üle ja tulemuseks olid väga sinised pannkoogid (ma olin ise ka  pärast taigna maitsmist üpris sinine), mitte sellised kenad heledad isendid, milles paar lillakamat täppi. Pole hullu, maitset see ju ei kahjusta. Vahele veel siirupit. Ameeriklaste traditsioonist kaldusin kõrvale ka sellepoolest, et ei lajatanud pannkoogile võilärakat. Saab ka ilma. Küll aga lisandus meie koogikuhjakestele mitu lusikatäit puuviljaželeed, mille rõdukapist leidsin. Säärast toitu Ameerikamaa rahvas sööbki. Pole paha. Kõige kõrvale veel kookossiirupiga piimakohv. Mida elult veel tahta? Eks ikka väikest tunnist jooksu lumes ja lõõgastavat infrapunasaunaseanssi! Elu ON ilus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s