Egoismus Siljaismus

Noore täiskasvanu põhiprobleem/soov (vähemalt minu puhul) – tahaks olla vanematest vaba ja täitsa ise hakkama saada, olla sõltumatu, elada oma elu ja mitte kellegi teise oma. On vaja töökohta ja julgust kodunt välja kolida. Ma kolisin välja Haapsalust ja maandusin Tallinnas isa juures. Läksin tööle. Ei hakanud parem. See ei ole ikka see. Ma tahan ära. Oma koju, kus teen ise süüa, ei pea muretsema nagiseva voodi pärast, vaatan telekast neid saateid, mis mulle meeldivad (issi ei lasknud mul nädal tagasi keskkonnateemalist filmi vaadata, sest tal oli mingi sõjavärk pooleli ja väitis, et ta võib samahästi ise mulle seda kõike rääkida; jah, “kindlasti”), ja käin toas poolalasti ringi, kui selleks tuju tuleb.

Üks võimalus on juurdeehitus lõpuni ehitada ja alumisele korrusele kamina juurde elama kolida. Sinna ei kuule vähemalt teleka häirivat kõla (mu toa uks on üliõhuke ja kõik kostab elutoast läbi) ja tekib illusioon, et elan enam-vähem omaette. See võtab palju aega ja raha ja tahtmist. Olen jõudnud nii kaugele, et kõik üleliigne on ära visatud ja juurdeehitus koristatud. Nüüd peaks garaaži ette võtma, pahnast tühjendama ning seejärel kraami juurdeehitusest sinna vedama. Ruumi on ju vaja. Sellega tegelemine oleks tulevikku investeerimine ja kortergi saaks viimaks täiesti valmis. 3 toa asemel 5. Kõlab hästi. Ja ma oleks nõus seda oma palgast tegema. Muud võimalust ei olegi. Aga issi on vist pähe võtnud, et alumisest toast saab mingi tore lösutamisruum, mitte minu isiklik pühamu. Päh.

Teine ja hetkel meeliköitvam võimalus on välja kolida ja korter üürida. Vabadus! See tähendab igakuist üürmaksmist, omapäi toidu hankimist ja mõnedest hüvedest loobumist. Kuskilt tuleb ju raha ka kokku hoida, ei saa piiramatult laristada, kui ainult enda rahakoti peal elad. Kas ma saaks hakkama? Arvan küll. Kulutused on suuremad, aga see vabadus, oh, vabadus. Vabadus vanematest, mitte kulutustest. See, millest olen alati unistanud. Iseseisvuspüüe. Ma tahan, tahan, tahan! Tahan minna koju ja olla üksi ja vahel Karliga ja nautida oma elu.

Ma ei vihka oma perekonda. Mitte kogu aeg. Vahel juhtub. Põhjuseid on palju. Kes teab, see teab, aga ütleme nii, et lapsepõlv oli kõike muud kui roosiline. Liiga tihti taban end mõttelt, et kõige parema meelega rebiks end neist lahti. Siis saaks rahu. Hingerahu. Mul on kõrini nende probleemidest, nende tülidest. Sellest, et ema ootab minult sekkumist tema ja Heili vahelistesse suhetesse. Hei, mul on endalgi muresid ja ma olen tüdinud. Aga nii vist ka ei saa. Kõigest hoolimata on nad perekond. Perekonnast ei öelda niimoodi lahti, kuigi tahaks. Tahaks eemale. Distantseeruda. Oma ellu. See maksab. Mitte ainult raha, võib-olla ka head suhted. Issi võib solvuda, et ma temaga elada ei taha. Emme on samas mitu kuud järjest üritanud mind veenda, et ma ära koliksin. Seda seetõttu, et nad ei saa omavahel läbi.

Mõte päris oma kodust tundub nii ilus. Ausõna.

Tüdruku/naise kohta, kes vanematest rääkides ikka veel “issit” ja “emmet” kasutab, ei tundu ma eriti iseseisvana või mis?