3. klassis Kalamaja Põhikoolis õpetati meid ühes kunstitunnis liiliaid joonistama. Mäletan, et tegime A3 suuruse guaššpildi. Pidime seda hoolikalt ja huvitavalt värvima. Liiliad muutusid mingil põhjusel mulle südamelähedaseks ning tavaliste sinilillekeste asemel, mida enamik inimesi sirgeldab (või ma eksin?), kritseldan kõikvõimalikele tühjadele paberinurkadele liiliaid. Neid ei ole keeruline teha, aga ometigi õhkub neist teatavat elegantsi, mis loob tihti ka kujutelma, et tegu on kõrgema klassi meistriteosega. Hah, kõlab liiga ülevalt? Liiga peenutsevalt? Võib-olla. Ei vaidlegi vastu. Olen lihtsatele lilledele lisanud igasse suunda käänduvad-väänduvad varred ja lopsakad lehed. See liilia, mida joonistan praegu, pole see sama, mille õppisin ära 3. klassis. See on juba modifikatsioon.
Igatahes, täna Suurtes Raamatutes hakkasin mõtlema, miks ma neis liiliais niivõrd kinni olen. Kuna arutades Sterne’i “Tundelist teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” jõudsime viimaks mugavustsoonideni, taipasingi, et liiliad asuvad minu mugavustsoonis. Ma tean, kuidas neid joonistada, see tuleb mul hästi välja ning seega olen ma mugav, võtmata ette keerulisemaid sirgeldusi. Ütlen ausalt, et nn. venitustsooni satun harva. Täna kirjutasin Yorickust mõeldes paberile meelevaldselt “Ma matsutades magusaid maasikaid manustan” ning proovisin seejärel ka maasikaid kujutada. Liilia, mille paberi ülaserva olin joonistanud, nägi palju parem välja. Kui ma tihedamini venitus- ja vahel ka paanikatsooni astuksin, kas mul oleks lootust pisutki tõsisemaltvõetavaid kunstiteoseid luua? Proovida?
Oh, ei tea. Nii mõnus on ju liiliaid joonistada, lisades aeg-ajalt mõne detaili või paar. Aga kätt tuleb ka sirutada.
Nii või teisiti, tänane seminar oli valgustav. Mõtlesin palju ka selle üle, miks ma reisin ja miks üks päev enne reisi tekib minus äärmine vastumeelsus äramineku vastu, kuigi lõppkokkuvõttes läheb see reisil üle ning naudin reisi kui teist reaalsust… Unustan rutiini.
Silja,
uudishimulik reisija
Rubriigid: Luule
Mina olen väsinud,
anna mulle käsi nüüd.
Toeta, toeta mind,
nopi sõrmest ära pind.
Järgneb palju isiklikku ja pigem enda jaoks kirjapandut. Miks ma selle üldse avaldan? Äkki saan teisteltki tuge ja jõudu edasiminemiseks.
Viimase nädala jooksul on mind kummitanud tunne, et aega on vähe ning et ma ei jõua nii palju tehtud, kui esialgu plaanisin. Palju raamatuid on veel läbi lugemata, palju ideid ellu viimata, mõned toad koristamata, palju ridu kirjutamata. Teisest küljest ei ole kuskil suurt tulekahjut paista ning katastroofi veel ei ole. Saan tähtaegadeks valmis, aga mu eesmärk oleks veelgi varem valmis olla, et siis vaba aega nautida. Pilk on suunatud kaugele tulevikku. Arvatavasti ei saa ma enne rahulikult hingata, kui kõik semestri lõpuks vajaminevad kodutööd on tehtud. Isegi, kui sinna on veel üle kuu aega. Tegemata töö on tegemata töö. Tehtud töö on hingerahu. Viimasele minutile ma üldjuhul midagi ei jäta.
Kust tuleb siis paanika, kui paanikaks näiliselt põhjustki pole?
Sellest, et ma tunnen väsimust ning tahe jätkata pole eriti tugev. Ma tahan oma motivatsiooni uuesti üles leida ja täiel aurul tööle panna. Ma tahan teha, ära teha, saavutada. Aga kus on energia?
Hetkel leian, et peaksin oma eesmärgid ja soovid veel kord üle vaatama ja nende üle järele mõtlema.
- ülikool: teha kodused tööd võimalikult hästi ära ning olla eksamitekski valmis; saada võimalikult kõrgeid hindeid; elu on näidanud, et see pole hullupööra raske, vaid täiesti teostatav; 2 nädala pärast on vaja taas 1 projekt esitada ning oleme sellega vaikselt juba algustki teinud, seega peaks kõik hästi olema; P.S. peaksin inglise kirjanduse raamatuid rohkem ja kiiremini lugema (7/17-st on läbi ja vastatud neist 6) + ei tohi unustada iganädalast suurte raamatute lugemist, hetkel on pooleli “Moby Dick”, 1/6 enam-vähem läbitud
- tervis, sport: saada järgmiseks septembriks maratonivormi (jah, ma registreerusin juba ära, seega pääsu pole); 2x nädalas jõusaal/ujula + tuleb uuesti jooksma hakata (P ja E käisingi); vähendasin nädalast trenninormi(2800-lt 2400 kalori kulutamisele) ning nüüd võin ka pisut vähem süüa; suureks abimeheks tervisliku eluviisi säilitamisel on Sparkpeople – registreerin iga ampsu (jälgides, et saaksin toitaineid, iseäranis valku, piisavalt) ja trenniliigutuse (nädalane norm tuleb täita) + loen motiveerivaid artikleid ning täidan iganädalasi ülesandeid (nt. räägin ühele inimesele oma eesmärkidest vms.)
- AEGEE: tahan olla võimalikult tubli peasekretär, seepärast tuleb hakata usinalt allkirju koguma, notaris ära käia, liikmete nimekiri üle vaadata, sünnipäevad korda saada + videoprojekt käima lükata (AEGEE promoklipid) + nädala jooksul uus koduleht üles saada (sisu on mul enam-vähem valmis, töötasin selle kallal paar tundi, AGA see tuleb ka inglise keelde tõlkida ning veel paar asja lisada)
- Karl: rohkem aega kvaliteetaega üheskoos, st. minna välja, teha koos trenni (saabki pulsikella testida), teha rohkem talle maitsevat toitu; mul on paar plaani, mida mainida ei saa, kuna rikuksin üllatuse, paari päeva pärast saab tema ka teada
- loomingulisus: lõpetada jooksufilm (oleks ka aeg!), üritada ellu viia üht romaaniideed
- Jõulud!!! Nädala lõpuks kinkide nimekiri valmis ja panna paika, millal tegelema hakkan. Mõelda jõulupeole koos sõpradega – see vana hea traditsioon Haapsalus (:
Sel nädalal: K – AEGEE juhatuse koosolek + üldkoosolek – protokollida
N – ilukirjandusliku tõlke praktiline töö esitada; hommikul jõusaali minna
R – vaba aeg? Samas on hollandlased Eestis külas. Teha trenni!
L – PÖFF-i üldkoolitus 11-16 (?)
P – PÖFF-i teeninduskoolitus 10-14
